Edasi.org: Jalakäijad ja ratturid kergliiklusteel – kuidas me sinna ära mahuks?

(Artikkel on ilmunud 04.09.2021 Edasi.org lehel)

Mäletad veel neid aegu, kui (külateel) polnud teeperv isegi valge joonega eraldatud ja jalakäijana pidid puid ja maid autodega jagama. Rattaga ei tahtnud teeääres sõitmisest mõeldagi. Tänaseks on muutunud normaalsuseks, et iga uue (ja ka vana) tee äärde ehitatakse tee kergliikluseks. Ja seda nii Tallinnas, kui ääremaal. Viimastes vaat, et ägedamadki ja pikemad ja laiemad, kui pealinna ära mahuks. Hing kohe rõkkab sees seda mugavust nähes, aga millegi pärast pole argipäev alati nii roosiline ja vahel ei taha need kergliiklejad (jalakäijad, ratturid ja tõuksitajad) kuidagi sinna teele sõbralikult ära mahtuda – miks on nii, et kui ma olen jalakäija rollis, siis ei leia ma alati mõistmist rattaga liikujatega ja vastupidi?

On päikesepaisteline sügispäev, mis on meelitanud kergliiklusteed väisama nii noored, vanad, pered, koerajalutajad ja lapse-kärutajad, nii jalgratturid kui tõuksitajad (kondi- ja elektrijõul liikuvad) jt, kes tahavad nautida neid sooje hetki enne sügispimeduse ja rõskuse saabumist. Vaadates aknast välja, silman seda kohatist kaost, kus aegajalt pidurid krigisevad, väega sõnad lendavad huulilt, aga päeva lõpuks jäävad enamus jalgele ja jõuavad oma sihtpunkti. Kirgliku jalutajana ja veel kirglikuma ratturina liigun ma ka ise mööda nn kerkasid ja paratamatult mõtisklen meie liikluskultuuri ja ligimesearmastuse üle.

Mu igapäevarutiini kuulub jalutuskäik, kas abikaasaga või üksi või panen kõrvaklapid pähe ja kuulan podcast’i või lihtsalt muusikat. Avan jalgvärava ja suundun laiale kergliiklusteele, mis on eraldatud telgjoonega ja aegajalt on teele joonsitatud suured nooled, mis tähistavad liikumissuunda – ikka parempoolne liiklus, nagu meil Eestimaal kombeks.

Hoian väga teadlikult paremale tee äärde, peaaegu liigun teepeenral, et kindlasti mitte kellelegi ette jääda, eriti, kui klapid peas ja ei kuule iga detaili. Püüan hoida fookuse oma kõnnimustril, aga podcast hõivab hetkeks mu tähelepanu ja… aah… uhhh, see oli küll ebameeldiv, kui minust tuiskab mööda rattur. Ei, ta ei puutu mind, ainult ehmatab. Kuna inimesed ju ei liigu mööda sirgjoont (sest see pole ökonoomne ja teeme seda ainult täie fookuse juures), siis olin kindlasti kaldunud teepervelt telgjoone suunas, aga meie „kohtumise“ ajal olime mõlemad natukene pahased ja tundsime, et kummalegi on liiga tehtud – „jessver küll, kui raske on mööduda normaalse külgvahega?“, mõtlen mina ärritatult. Ja tema pobiseb omamisi: „johhaidii, ei saa siis oma liikumisjoont hoitud?!“. Üldiselt eestlane seda välja ei ütle, aga lihtne oleks sealt ka sõna-konflikt tekitada. Aga selle ärrituse taga võib olla tegelikult hoopis vabanenud pinge, sest just äsja läksid riidu oma lähedasega või tööl / koolis oli raske ja nüüd see siis vallandus – võhivõõra peal! Või tuleneb see hoopis hirmust? Mis oleks saanud siis, kui oleks toimunud kokkupõrge?

Sarnane hirmuolukord (küll palju intensiivsem) on see, kui ema karjub oma armastatud lapse peale, kui see teeb liikluses ohtliku manöövri, näiteks jookseb sõitvate autode suunas? Ta pole ju lapse peale pahane vaid kujutab ette, mis oleks võinud juhtuda. Aga täna liiguvad meie kergliiklusteedel elektri tõukerattad ja nende kiirused on hirmutavalt kõrged. Tore on muidugi näha, et nii mõnigi on enda kaitseks nn mootorratta kiivri pähe pannud, aga kas ta jõuab ka lapse või vanainimese äkilisele või ebaloogilisele suunamuutusele reageerida? Tõuksitajate kerkal liikumine on muidugi arusaadav – ega autojuhidki taha nende mootoril liikuvate hübriididega oma teed jagada.

Järgmisel päeval sätin ennast ratturi rolli. Eelistan kasutada laia kergliiklusteed linnast välja sõitmiseks. Nagu mainisin, siis konkreetne tee on lai, eraldatud telgjoonega ja tähistatud liikumissuunaga. Tundub ju, et protsess peaks toimima õlitatult, et kõik liiklejad tunneksid ennast seal mugavalt ja turvaliselt. Olen ise pigem alalhoidlik inimene ehk püüan ennetada ohtlikke olukordi (liigne kartlikkus tuleb muidugi kahjuks, püüdlen ratsionaalsuse ja objektiivsuse suunas). Aga olen jälginud olukordi.

Nii nagu mina tahan rahus jalutada ja mitte keskenduda tagant- või eestpoolt lähenevatele ohtudele, kehtib see ka teiste jalgsi liikujate kohta – väga mugav on kolme-neljakesi üle terve tee kõrvuti jalutada ja juttu puhuda (ja sotsiaalsus ongi väga oluline!), jätmata vasakule poole piisavalt ruumi, et keegi saaks mööduda. Meil on seaduses toredasti kirjas, et oma möödumisest peaks märku andma kellaga. Kas tuleneb see meie kultuurist, kus signaal tähistab pigem etteheided, aga millegi pärast on sellele üldiselt kaks reaktsiooni – esimesel juhul ehmatatakse ja tehakse täiesti ootamatu trajektoori muutus (loodetavasti paremale poole) ja / või võetakse kellahelinat isiklikult ning näidatakse seda ka välja (mitte väga meeldivate sõnade või žestidega).

Kui täiskasvanute asemel peaks olema tegemist lapsega, kes harjutab rattasõitu või on alles jalad alla saanud, aga mõistust veel napib, siis igasugused „reeglid“ võib unustada – lapse ohutus on peamine ja sestap tuleb pea’ seisma jääda, et kindlustada ohutu möödumine. Kui selline olukord kordub ja kordub ning tegemist on trenni tegeva sportlasega, siis kõigest inimlikust headusest hoolimata, tõenäoliselt üks hetk kihvatab sees, kuigi ei tohiks ju – laps on laps.

Ratturite jaoks kolmandasse „ohugruppi“ kuuluvad koerajalutajad. Seal on peamiselt kaks ohtu – lahtised koerad, kellele ratturid ei meeldi – kujutad vist isegi ette, et seal on hirm reaalne, mitte alateadlik J Teiseks läheb olukord ohtlikuks siis, kui koer ja koeraomanik on teine teiselpool teed ning neid ühendab üle tee tõmmatud rihm – kirjeldades tundub selline olukord päris naljakas, aga kas ka kogedes?

Nagu juba algusepoole kirjeldatud, siis jalakäija, ema või koeraomanikuna (no mul on tegelikult kass) tunnen ma samamoodi ebamugavust, kihvatust, pahameelt, kui need ratturid või tõuksitajad või lahtised koerad on minu jaoks selle „teise“ osapoole rollis. Kõik me tahame nautida aega oma lemmikinimeste või -tegevusega ja mitte olla igas ajahetkes fokusseeritud ainult sellele, et „teistel oleks hea“. Siiski, selleks, et kõigil oleks hea, tuleks ka kõigil natukene teistega arvestada. Palju polekski vaja.

Kuid tõenäoliselt saavad just need pooled üksteisest paremini aru, kellel on reaalne kogemus erinevatest situatsioonidest ja vastaspoole olukorrast. Aga võibolla on hea ka teoreetiliselt teada, mis nende ratturite peas küll keerleb või kuidas nendega ohutumalt ühele teele ära mahtuda? Ratturid liiguvad jalakäijaga võrreldes alati kiiresti ja sportlased veel kiiremini. Ratturina meeldiks mulle, kui jalakäijad kõnniks paremal pool teed ja ideaalis hoiaksid vasakul poolel sellise vaba ala, et jalakäija tunneks ka iseennast mugavalt, kui sealt möödub temast kiirem sõiduk. Enne märgatavat trajektoori muutust (teeületus, vasakpööre), oleks hea heita pilk enda ümber, et veenduda manöövri ohutuses. Kui ma seda kirjutan, siis mõtlen, et see on ju sarnane kuidas ma autojuhina käitun, aga millegi pärast on mul jalakäijana lihtsam minna punase tulega üle tee, kuigi autojuhina ma seda ju ei teeks. Ka ei torma ma jala ega rattaga sõiduteele eelnevalt selle ohutuses veendumata – isegi, kui mul oleks õigus, siis mis ma selle õigusega peale hakkan, kui nõrgema osapoolena olen autoga kokku põrganud? Ma eelkõige hoolin enda tervisest, mitte õigusest. Kurioosselt, jalakäijana olen ma alati nõrgem pool, kuigi ma väga tahaks, et vähemalt kergliiklusteel oleks mul vaba ja ohutu liikuda just nii nagu ma heaks arvan, aga reaalsuses pean ma ka seal silmad-kõrvad lahti hoidma. Ja mõnikord on see oh kui väsitav!

Aga siis tuleb mulle jälle meelde, kuidas ma nooruses pimedal sügisõhtul rongi pealt koju kõmpisin ja kramplikult teeäärde hoidsin, et hoiduda autodest. Just seesama külatee on tänaseks ääristatud valgustatud kergliiklusteega, mille väisamine võiks pakkuda mugavust nii ratturitele, kui jalakäijatele – peaasi, et me sinna kõik koos ära mahuksime – kõikjal Eestimaa nurkades. Rõõm koosolemist ja -liikumisest! 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s