Edasi.org: Olümpiakogemus

(Artikkel on ilmunud 04.08.2021 Edasi.org lehele)

Tokyo 2020 olümpiamängud toimuvad siiski! Ja Janika Lõiv on täitmas oma unistust, startides esimese naismaastikuratturina olümpial. Et tabada argipäeva, protsessi ja sellega kaasnevat, alustan treeneripäeviku pidamist juba juuli alguses, kui toimub viimane maailmakarika etapp ja olümpiastardini jääb kolm nädalat.

Esmaspäev, 5. juuli 2021

Eile oli keerukas päev. Janika võistles reedel Prantsusmaa maailmakarika etapi lühivõistlusel, kus kõik tundus hästi olevat – jõudu jagus ja sama näitasid ka mõõdetavad numbrid. Salamahti lootsin, et ta realiseerib head seisu pühapäeva põhivõistlusel. Nii see ei läinud. Võistlusaegset jooksvat pingerida vaadates oli Janika kukkunud esimese ringi lõpuks umbes kolmekümnendale positsioonile. Eeldanuks pigem sinna 15-kanti ja sealt üles rühkimist, ideaalis TOP10’sse. Aga kõva mutt oli ja pressis pea maas ennast lõpuks 17.-ndaks. Samas kukkumisi oli palju ja kui nad Prantsusmaalt kohe Itaalia poole edasi sõitsid, siis autos tehtud fotode pealt nägid mõlemad põlved väga räsitud ja paistes välja. Oeh, kurja küll… mõtlesin, et sellist vigastust nüüd küll poleks vaja kolm nädalat enne Tokyo olümpia starti.

Kuna Tokyos on kuum (+30 kraadi) ja kõrge õhuniiskus (+70 %) ning iroonilisel kombel oli Kesk-Euroopa viimased kuud olnud pigem vihmane ja jahe, siis avas Janika abikaasa-manager Urmas peale võistlust ilmateate, et tuvastada soe piirkond Euroopas, kuhu aklimatiseeruma minna. Oli kaks valikut – Eesti või Itaalia. Kuna Itaalias on mäed ka, siis otsustati bussinina sinnapoole pöörata.

Täna ennelõunal, kui nad olid Itaaliasse jõudnud, tegime kõne – Janika oli rõõmsameelne, kuigi kurtis ikka, et magada ei saa kuumuse tõttu ning koer nõuab öösel välja. Ja kui ta lõpuks vastu hommikut sai sõba silmale, siis avas Urmas akna ja see ritsikate laulukoor ei lasknud ikka magada. Aga põlved polnud hullemaks läinud ehk leppisime kokku, et teevad lümfimassaaži koevedeliku liikuma saamiseks ja õhtupoole kerib natukene rattaga, kuid suuresti lasevad kehal taastuda. Homme vaatame seisu üle ja paneme plaani paika. Järgmine võistlus on 18.07.2021 Eesti meistrivõistlused olümpiakrossis.

Kolmapäev, 14. juuli 2021

Vett on omajagu merre voolanud ja elu on edasi liikunud. Õnneks ei pidanud ettevalmistuses tegema suuremaid muudatusi ja põlved saime toimima ning õnnestus eelmisel nädalal kaks olümpiaraja simulatsiooni trenni teha. Selle raja omapära seisneb selles, et sisaldab korduvalt ülijärsu nurgaga (18-22%) tõusu, mis kestavad umbes pool minutit, aga sellele eelneb ja järgneb lamedama nurgaga tõus. See on tõeline väljakutse, sest suure jõurakenduse puhul on nurga variatiivsus hästi koormav. Lisaks peab jõudu rakendama ühtlaselt. Mõnikord (kui mitte öelda tihti) ma olen ikka pahviks löödud Janika võimest pingutada ja töö ära teha – kreisi naine! Eile saabus ta lennukiga Eestisse, et pühapäeval eestikatel võistelda (Urmas tuleb buldog Potsuga mööda maad). Väga põnev minu jaoks – kunagi ei tea ette, mis saama hakkab.

Esmaspäev, 19. juuli 2021

Eile toimusid Eesti meistrivõistlused olümpiakrossis. Kuigi algselt tundus, et Janika osalemine on suure küsimärgi all Tokyosse sõitmise logistika keerukuse tõttu, siis kõik laabus ja Janika kindlustas endale neljandat aastat järjest meistritiitli. Tundub lihtne? Kaugelt vaadates kindlasti. Siiski on tegemist spordialaga, kus vähimgi fookuse kadu võib lõppeda kukkumise ja/või tehnika lõhkumisega ning tiitlist võib suu puhtaks pühkida. Sestap pole võistlus läbi enne, kui käed taevapoole on tõstetud ja finišijoon ületatud. Aga ma pean ütlema, et viimase nelja aasta jooksul oli see esmakordselt, kus mina ise ei tundnud ärevust või kahtlust hinges – teadsin, et Janika sõidab selle kindlapeale ja see saab olema hea ärritaja ning tehniline tunnetus enne olümpiat, sest imelikul kombel on Jõulumäel väga sarnane lahtine kruus ja liiv/tolm nagu on Janikat ootamas Tokyos. Aga sellega see sarnasus ka piirneb.

Neljapäev, 22. juuli 2021

Janika ja Urmas saabusid teisipäeval Tokyosse – olümpia on tõeks saamas! Aga hetki, mis muutuvad toredaks pigem tagantjärele pajatades, on olnud piisavalt. Nii reguleeris Urmas majutuse ees Janika ratta käikusid ning testimise käigus möödus mõned meetrid kohalikust ametnikust. Kui ta ümber pööras, et tuppa minna, peatas ametnik ta ning suunas Urmase turvakontrolli, sest temast möödudes oli turvatsoon otsa saanud ja tuli uuesti ennast valideerida – tõeline pühendumine ametnike poolt!

Positiivse poole pealt olen väga rahul, et Janika organism on ajavahe ilusti omaks võtnud, eriti, kuna idapoole reisimine on kehale koormavam (tavapärane öö muutub päevaks). Lennukis sai korralikult magada ja kohe sai õige rütmi sisse. Pulsi variatiivsus, mis näitab taastumist ja üldist närvisüsteemi seisu on kenasti „roheline“ püsinud – keha adapteerub. Janikale omaselt peale reisimist oli kolmapäeval trennis jalad pigem head ja kerged. Teadsime, et „tagasilöök“ tuleb täna. Sestap võtsime trennis rahulikult, tehes sisse 9 erineva pikkusega spurti, et kehale ikka meelde tuletada – ärka üles ja hakka tegutsema!

Täna käisid nad vaatamas võistlustrassi – homme saab seal ka sõita. Urmas oli emotsioonikas: „Aga rada… Plj**** Järsk on 🤣 Õnneks need meie imitatsioonid läksid asja ette. Me saime suht “realistlikud” olud isegi endale tekitada“ (vt. mu 14.07 kommentaare raja kohta). Ning Janika lisab: „Ma arvasin, et meie trennide rajad on pigem üle võlli … aga tuleb välja, et polnud ikkagi.“

Ma ise muidugi tundsin enda sees heameelt, et ma oma programmide ja tehnoloogiatega sellele näpu peale olin pannud. Päris halb oleks olnud seda kohapeal avastada. Mitte, et see garanteeriks võimekust, aga me oleme kindlalt selleks „pulliks“ seal valmistunud – jõhkral kombel.

Esmaspäev, 26. juuli 2021

Homme hommikul kell 9 Eesti aja järgi stardib Janika Lõiv Tokyo olümpial maastikukrossis. See on muuhulgas ajalooline päev, sest seni pole ükski naismaastikurattur Eestit olümpial esindanud. Tänase seisuga on läinud viimane nädal hästi ja plaanipäraselt. Seda, milline on enesetunne homme rajal, seda ei tea keegi ette. Minu treenerikarjääri jooksul olen ma üliharva kuulnud, et sportlane ütleb, et tal olid põhivõistlusel ratturite keeles öeldult „elu jalad“. Siiski – see ei takista nn oma ära tegemast. Kuna me mõõdame rattal sportlase poolt rakendatud jõudu ja teame sportlase nn taset, siis ma saan ka objektiivselt öelda, kas tegelik võimekus oli olemas või mitte, tunnetest olenemata.

Käisin mõned päevad tagasi oma ema juures massaažis. Pea massaažipadja „augus“ kuulen järsku, kuidas ema küsib – „Kas sa oled närvis ka?“ Äh? Ei saanud ma kohe aru. „No Janika pärast…“ Ka täna mõned mu teised sportlased ning eelkõige vanem tütar teatas, et tema on ülinärvis juba. Kui ma uurisin, et miks, siis ta ütles, et inimesed on kurjad – kui sportlasel läheb hästi, siis rõõmustatakse temaga koos, aga kui ei lähe, siis… Ja siis ma mõtlesin, et sisemiselt olen ma ise paras emotsioonipundar, aga kui küsida Janikalt, siis ta ütleb, et ta saab alati minu stoilise rahulikkuse peale toetuda – vähemalt keegigi, kes ei närvitse. Eks see ole natukene mu enda kasvatatud „sein“ – viis, kuidas ärevuse ja võimalike tagasilöökidega hakkama saada. Aga teiselt poolt on mul teadmine, et minu töö on tehtud ja usun, et hästi tehtud. Homme tuleb see, mis tuleb. Ja mul endal on erakordne võimalus Janika olümpiasõitu otse-eetris ka kommenteerima minna – kas see on mingi masohhismi vorm, see selgub kohapeal.

Just nende mõtete pärast alustasin ma seda kirjutist siin ammu enne tähtsat päeva – et kõik ikka ausalt ja algusest ära rääkida. Ma sügaval sisimas olen ikka optimist ja põnev on ka!

Järgmine sissekanne tuleb juba siis, kui a(s)jalood selgunud (loodame, et see ähvardav taifuun ootab oma tulekuga naistesõidu lõpuni…)

Kolmapäev, 28. juuli 2021

17. koht! Ilus number J Tegi „oma ära“, aga ebarealistlikku imet ei sündinud. Taifuun ka ei oodanud vaid ööl vastu starti hakkas vihma kallama ja kallas kuni paar tundi enne starti. Rada oli tehniliselt ülimalt keeruline ja keegi ei „planeerinud“, et sadama ka veel hakkab, sest see muudab tingimused kordades libedamaks, ohtlikumaks, ettearvamatumaks. Sealt edasi sai oluliseks, kes kõige kiiremini kohaneb ja ka emotsionaalselt hakkama saab. Janika on selle viie ettevalmistusaastaga vaimselt tohutult kasvanud (shout out to Raimo Ülavere) ja usun, et ta väljus sellest olukorrast võitjana.

Sõit koosnes lühemast avaringist ja viiest tehnilisest ringist, ajalise kogukestvusega natukene alla poolteise tunni.

Toon siinjuures, Janika nõusolekul, ära mõned lõigud tema võistlusaegsest sündmuste kirjeldusest:

…/ Viimased minutid enne stardialasse laskmist oli närv nii suur.. teadmatus nii suur. /…/ öeldi et 2 minutit stardini, siis mõtlesin ainult ühte: hinga sügavalt, hinga sügavalt /…/

Start

Klipi sain päris hästi kinni ja kuna Yana ei saanud, sain paremast äärest hästi liikuma. Panin Tauberist mööda ja liikusin hästi enda arust.

/…/

Startloop

Ega ma ei tea, mis koha peal ma seal olin. Aga tundus et suht okei koht. /…/ Siis vahepeal oli rahulik hetk, kui joogipunkti läbisime ja siis viimane tõus stardi-finiši alasse. Seal tundus et liigun teistest paremini ja pidamist on ka rehvidega rohkem.

/…/

Esimene ring

Lisaks oli muid kohti, kus tüdrukud kukkusid ja pidime jooksma palju. Iga väike viga lõppes sellega, et pidi maha tulema või jala lahti tegema. Eriti libedad olid metsavahel juurikad ja minul oli null pidamist metsavahe tõusudel.

Kukkusin ühe korra esimesel ringil juurikate peal ja rütm läks käest. Ringi teise poole püüdsin uuesti rütmi leida .. aga ega vist kuni lõpuni ma seda ei leidnudki.

/…/

Teine ring

See, et mul jalad kõige paremad ei ole, oli mul juba selge. Aga kuna rohkem oli sellist meelitamist ja ülakehaga töötamist, siis mõtlesin sellele ja proovisin mitte jalgade raskusele keskenduda.

Mäed läksid isegi päris hästi. /…/ Mis aga oli raske – mägede peal olevad sirged olid sigarasked. Jalad nagu ei töötanud üldse. /…/ Samas tundus, et ees ja taga on nii palju rahvast, et püüda on tüdrukuid lihtne. Sest kõigil juhtus midagi.

/…/

Kolmas ring

Sõitsin lihtsalt enda sõitu. Üritasin mitte vigu teha, aga ikka tuli neid sisse. Suurest hüppest tulin väga kehvasti alla, aga õnneks ikka jäin püsti.

/…/

Neljas ring

Mõnel keeramisel/pööramisel nägin ikka inimesi enda ees ja mõtlesin, et viimased kaks ringi… Tehniliselt ju saad hakkama, pane nüüd igal pool, kus jõudu on. /…/ Kuni selle hetkeni, kui panin risu (loe: kukkusin) samas kohas, kus Pendrel. See väike juurikas viskas nii kehvasti. Jalad ühes suunas, käed teises, ratas kolmandas suunas. Mõtlesin, et no oli seda nüüd siia veel vaja?

/…/

Viies ring

Vahed olid pikad. /…/ Tehniliselt sõitsin selle ringi kõige ilusamini/puhtamalt. Rada oli natuke kuivanud ka muidugi. Tunne läks paremaks. Aga edasiliikumise kiirus tundus endiselt aeglane. Kuna ees ja taga konkurente näha polnud sõitsin teise poole ringist ilma pingeta ja lihtsalt üritasin nautida seda kõike.

Finišisse tulin naerunäol ja ei tulnud koroona meeldegi.. läksin lõin pealtvaatajatele plaksu 🤣

/…/

Kukkumisest valutas selg – ei saanud normaalselt kummardada ega istuda. Kell 1 vajusime voodisse ja tahtsime sõidu peale panna, et järgi vaadata, aga ei saanud.

Seega jäime lihtsalt magama.

Finito.

****

Eks me oleme natukene nagu sügaval sisimas pettunud ka – kõik oli stabiilne, midagi eriskummalist ja ebainimlikku ei juhtunud. Aga alati tuletan endale meelde, et DNF (did not finish) on väga kerge tulema ja selles valguses on 17. koht väärt saavutus! (Jessver, kuidas me alati tahame rohkem ja rohkem, suutmata olla hetkeski rahul saavutatuga.)

Reede, 30. juuli 2021

Käisin eile Janikal ja Urmasel külas ning me tähistasime ühe verstaposti läbimist! Nautisime supermaitsvat toitu ja loomulikult arutasime edasisi plaane. Janika küsis temale omase „ärritusega“, kas nüüd saab lõpuks jälle normaalselt treenima hakata?! Lubasin anda endast parima, et ta saaks jälle tunnetada koormuseid, mis keha valutama panevad, aga annab sportlasele kindlustunde, et me teeme seda, mida vaja.

Kolme aasta pärast terendab juba Pariisi olümpia, kuhu me oma sammud ja teraviku seame, aga juba siinsamas nurga taga on esimesed vallutamist nõudvad mäed – olgu need kahed tiitlivõistlused või maailmakarika etapid, mis sellel hooajal veel ootamas on.

Ikka edasi, ikka edasi, ei sammukestki tagasi! (Tammetõru seiklustes ütleb tigu just nii… mäletate?) Ja Janika veab seda karavani edasi.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s