EDASI.ORG: Treener, teadus, tehnoloogia – üheskoos teel tippu

Artikkel on ilmunud 09.03.2022 Edasi.org lehel)

Pole see nüüd ainult koroonaajastust tingitud, aga aina enam ja enam kostub kõrvu, kuidas asjadele, olukordadele, probleemidele ja situatsioonidele soovitakse läheneda teaduspõhiselt. Ei ole spordi valdkondki selles suhtes erinev – et püüelda kõrgemale, kaugemale ja kiiremini vinnatakse end hiiglaste kukile, kust kaugusse kaedes loodetakse edumaad evida teiste ees. Eks need hiiglased ole siinkohal teadlased, kes oma laborivabrikust aina uusi ja uusi teadusartikleid treivad ja uut teadmist seeläbi tekitavad, mida siis ärksamad äriinimesed ja treenerid ära kasutavad, et uusi tehnoloogiaid luua, mille kombinatsioon palistaks teed tipu suunas.

Olles lähedalt seotud nii praktilise treeneritööga rattaspordis, kui püüeldes doktorikraadi poole ehk tehes teadust ülikoolis ja püüdes käia sama sammu tehnoloogia arenguga, on põnev jälgida nende kolme omavahelisi „suhteid“ – treener, teadus ja tehnoloogia.

Treenimine eile ja täna

Legendid räägivad, kuidas kaheksa- ja üheksakümnendatel said ratturid tugevaks eelkõige suure mahu pealt ehk palju-palju rattaga sõites. Kui aastamahud küündisid juba 40 000 kilomeetrini (aastas on 365 päeva ehk 110 km päevas), siis on arusaadav, et selline lähenemine polnud jätkusuutlik. Vaja oli kvantiteedi kõrval ka kvaliteedile rõhuda. Kuigi ka täna on mahud ikka kõrged, jäädes hooajas 20 – 35 tuhande kilomeetri vahele, siis mida tähendab kvaliteet?

Kehas on piiratud hulgal füsioloogilisi süsteeme, mida me mõjutame sooritus- ja võistlusvõime tõstmiseks. Lihtsustatult võime öelda, et vastupidavusspordis tegeleme viie süsteemiga – vastupidavus, anaeroobse läve intensiivsus, maksimaalne hapnikutarbimise võime, anaeroobne mahtuvus ja neuromuskulaarne võimsus. Iga süsteemi arendamine allub suhteliselt kindlatele reeglitele – need on määratud viie parameetriga – pingutuse ajalise kestvusega, pingutuse intensiivsusega, puhkeintervalli ajalise kestvusega, puhkeintervalli intensiivsusega ja kogu pingutuse tööhulgaga. Kõike seda omavahel õigel ajal ja koguses kombineerides tekivadki tugevad sportlased. Lihtne? Tegelikult ei ole.

Kui „vanasti“ jõudsid tippu eelkõige need, kellele oli loodus palju andnud ja/või kelle keha talus tohutud treeningmahud ära, lisaks pidi ta iseennast väga hästi subjektiivselt tunnetama, et osata õigel ajal puhata või vähemalt õppima nendest kogemustest, mil miskit viltu läks, siis absoluutsesse tippu jõudmine võttis siiski aega aastaid ja enamus jõudis sinna kahekümnendate keskpaigaks ning kolmekümnendate alguseks tõmmati tõenäoliselt karjäärile joon alla. Täna näeme vaevu kahekümneseid, kes võidavad kolm nädalat kestvaid suurtuure. Ehk väga noorelt jõutakse absoluutsesse tippu ning enam ei kergitata kulmu, kui võidu peale sõidavad veel neljakümnele lähenevad sportlased. Mis on muutunud?

Tehnoloogia areng

Tõenäoliselt pole enam ühtegi tippklubi ja sama trend levib ka madalamates liigades, kus puuduks nn performance manager ehk teadustaustaga inimene, kes tegeleb füsioloogia ja suurandmete analüüsiga ning nende kombineerimisega treeningprotsessi juhtimisel. Pulsimõõtjad, võimsusandurid, keha sisetemperatuuri mõõtjad, lihase lokaalse hapnikuga küllastatuse mõõtjad, pulsivariatiivsuse mõõtjad – ja see pole veel terviknimekiri, mida mõõdetakse ja analüüsitakse. Tarkvara programmid, mis matemaatiliselt ja statistiliselt modelleerivad füsioloogiaga seotud andmeid, näitamaks tänast võimekust, püüdes ennustada tulevikku, andes infot sportlase tugevustest ja nõrkustest, millele tähelepanu pöörata jne, on muutunud igapäevasteks töövahenditeks treeneritele ja sportlastele. Rääkimata füüsikalisest maailmast – peab ju rattur eelkõige ületama väliskeskkonna takistust, et võimalikult kiiresti edasi liikuda. Sestap kasutatakse programme, et paremini mõista võistlusradade füüsikalisi tingimusi (raja profiil, tuule suund) ja sellest tulenevaid nõudeid füsioloogiale ja kuidas seega erinevateks võistlusteks kõige efektiivsemalt valmistuda. Muuhulgas võetakse arvesse ratta parameetreid, ratturi ristlõike pindala, riietust ja muud varustust ning nende kombinatsiooni mõju aerodünaamikale. Ainult tugevatest jalgadest enam ei piisa. Ükski kivi ei jäeta pööramata, et saada võimalikku (lubatud) kasu.

Tehnoloogiaarengu plusspoolele võime tõenäoliselt kirjutada ka vähenenud ülekoormusvigastused ja ületreeningu sündroomi tekkimised. Need viimased on küll meelevaldsed hinnangud, aga teadlikult andmeid analüüsides, näeb kriitilisi kohti selgemalt ja varem. Ja need on täienduseks subjektiivsetele hinnangutele, mida sportlane annab. Sest paratamatult on sportlasi, kes tunnetavad ennast paremini ja neid, kes selles väga tugevad ei ole – just neid viimaseid on võimalik mõõtmisandmetega toetada ja loodetavasti vähem vigu teha ja seetõttu kiiremini tippu jõuda.

Ka on positiivne, et tehnoloogiad on penikoormasammudega edasi arenenud ja täna ei pea laboriandmete kogumiseks enam isegi laborisse minema – töö tehakse ära nn põllul ehk treeningtingimustes, mis efektiivistab taaskord sportlaste ja tiimide ajakasutust ning muudab andmed realistlikumaks ehk võistlustingimustele sarnasemaks.

Kitsaskoht seisneb muidugi selles, et mõõtmisvõimekus galopeerib tihti märgatavalt eespoolt teadmistest, mida selle infoga peale hakata. Kõik, mida me mõõta saame, pole alati kasulik info, sest kasulikuks osutub informatsioon ainult siis, kui see viib edasiste tegevusteni ehk uute otsusteni, mida ja kuidas edasi teha.

Teaduse panus

See, mida ma kirjeldasin, pole teadus – see on äri. Kõiki vidinaid, tarkvarasid, mõõtmisvahendeid loovad ja turustavad äriettevõtted – selleks, et ikka kasu teenida. Sestap on turul konkureerivaid tooteid ja tarkvarasid, kes tihti üksteisevõidu taovad vastu rinda hüüetega, et nende toode on parim ja kõige õigem. Seda eriti treeningjuhtimise tarkvarade puhul, mida on üle maailma umbes ühe käe sõrmedel loetavad. Konkurents tuleb turule ikka kasuks. Aga, et mitte lasta ennast lollitada, siis tarbijana (treenerina) aitab spordifüsioloogia mõistmine (elementaarne!), sest sellisel juhul saab kiiresti selgeks, et räägitakse ühest ja samast asjast, kasutades erinevaid sõnu, erinevaid arvutamise metoodikaid, aga erinevate terviksüsteemidena on kõigil õigus. Kuid ohukoht on teadvustamine, et neid süsteeme ei saa omavahel kombineerida ega üksühele paralleelselt kasutada ehk tuleb teha otsus, millise lähenemise kasuks otsustada ja siis selle juurde jääda. Poole pealt hobuseid vahetada on keerukas arvestades tohutut andmemahtu, millega mudeleid toidetakse ja ka enda uue süsteemi ümberõppimiseks kuluvat aega, aga

Aga kust tulevad need matemaatilised mudelid või ideed uute mõõtmisriistade loomiseks? Ühelt poolt teadusmaailmast, kus on väga kaua inimfüsioloogiat uuritud ja püütud seda mõista. Ja loomulikult teiselt poolt spordipraktikast endast. Mõlemal on oma head ja vead. Uut hüpoteesi püstitades ja uuringu disaini planeerides, peab muuhulgas veenduma, et disain oleks korratav, uuringurühmad oleksid võrreldavad ja saaksid samaväärset sekkumist. Aga treeneripraktikast me teame, et inimesed ongi erinevad ja altimad reageerima sarnastele stiimulitele erinevalt, näiteks lihastüübist lähtuvalt. Ehk liiga võrdsed grupid võivad juba eos kinnitada null-hüpoteesi, mis ütleb, et erinevust kahe grupi vahel ei leitud.

Seetõttu on treenerina ülimalt oluline mitte lugeda ainult teadusuuringu resümeed või uskuda järjekordset ajalehes ilmuvat eufoorilist pealkirja ning teha sellest lõplikuid järeldusi. Vaid süveneda uuringu ülesehituse detailidesse – sekkumise loogika, vaatlusaluste kirjeldus (tavapopulatsioon, harrastussportlased, tippsportlased; vanus; sugu) ja eelkõige detailsed tulemused. Aina enam on muutunud heaks tooniks välja tuua mitte ainult grupi keskmiseid näitajaid vaid ka individuaalseid tulemusi. Seega võib märgata, et näiteks kolmandik grupist reageeris positiivselt, mingi osa neutraalselt ja mingi osa negatiivselt. See, et keskmine on nn nullis, ei tähenda, et treener ei saa sealt kasulikku informatsiooni – ideaalis kasutab ta taolist sekkumist ainult seda tüüpi sportlastel, kes reageerisid positiivselt ja vastupidi. Seda teadmist, millised sportlased on millist tüüpi või kellele mingi sekkumine paremini sobib, saavad treenerid muuhulgas just läbi kogemuste töötades väga erinevate sportlastega aastast aastasse, tehes vigu ja kogedes edu. Ning tihti just nendest kogemustest ja katsetustest saavad uued sisendid teadusuuringuteks, et otsused oleksid teaduspõhised.

Niimoodi see spordimaailm toimib ja areneb – teadlased ja treenerid teevad omavahel koostööd ja sinna vahele poeb tehnoloogia, et sportlased saaksid kiiremini, kaugemale ja kõrgemale oma teekonnal liikuda. Omamoodi ringmajandus.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s