(Artikkel on ilmunud 06.10.2021 Edasi.org lehel)

Lihtne on kiirel elukarussellil tiireldes unistada naudinguterohkest ja stressivabast elust, sest tundub, et inimesena otsime elust rahuldust? Kas see ka tegelikult nii on? Või peaks me kuidagi teisiti toetada oma igapäevast heaolu?

„Ma ei tahtnud teisipäeval kirjutada, oleksin ebaadekvaatselt olukorda kirjeldanud! Füüsiliselt polnud ilmselt siiski viga – eks ikka ju pingutasin ka! Tegelikult oli vaimne pool takistuseks. Mul oli teisipäeval kōik kella peale – töölt vägisi minema (asjad pooleli), et jōuda trenni, et mitte ämma juubelile hilineda… Räige tahtejōuga läksin trenni ja veelgi suuremaga punnisin lōigud ära sōita! Mitu korda mōtlesin pooleli jätta! Pärast ühtlase hooga minek oli kergem, kuid panin nats vihaga! Siis oli tunne isegi suht ok ja jalg kestis!“ Nii andis mulle ühel kenal suvepäeval tagasisidet treeningu kohta oma erialal väga edukas harrastussportlane. Mul käis tuline jutt seest läbi, sest ma tean, kui suure emotsiooniga ta oma asju teeb – ikka südamega! Lihtsalt kartus, et ta ennast ära lõhub sundis mind sama hooga „pidurit“ tõmbama, öeldes, et oot-oot, nii ei saa ja tõmbame hoo maha ning pead ainult rahulikult tegutsema – ei mingeid intensiivseid treeninguid! Aga see ei lahendanud olukorda, sest talle jäi mulje, et ma loobun oma treenerirollist ja see ei muutnud olukorda teps mitte paremaks. Ma ei hakka siin lahkama inimeste vahelise kommunikatsiooni keerukust (loe: üksteise valesti tõlgendamist) vaid ütlen, et saime teha väga südantsoojendava vestluse, kus mõistsime, et me mõlemad saame asjast ikka ühtmoodi aru ja kõige olulisem on läheneda füüsilisele treeningule arvestades vaimset seisundit. Ja meie mõlema kaasatus sellesse protsessi on ülimalt oluline!

Ülaltoodud päriselu näitesse on kaasatud mitmed erinevaid hoovad, mis meie heaolu (ik. wellbeing) mõjutavad. Aga mis on heaolu? Ühe definitsiooni kohaselt hõlmab heaolu kolme komponenti: eluga rahulolu; rõõmu, kurbuse, viha, stressi ja valu tunnet; eesmärgi ja tähenduse tajumist elus. Ehk meie igapäevane tegevus mõjutab otseselt meie vaimset ja füüsilist heaolu tunnet ning seeläbi ka meie tervist. Tervist peamiselt toetavateks teguriteks on magamine, toitumine ja füüsiline aktiivsus. Kui ilma esimese kaheta lõppeks meie eksistents siin maamunal suhteliselt kiiresti ja vastuvaidlematult, siis viimase ehk füüsilise aktiivsusega pole asjad nii must-valged, hoolimata sellest, et teadus peab neid kõiki kolme võrdväärselt hea elu medikamentideks.

Aga nüüd täpsemalt nendest hoobadest, mis meie heaolu mõjutavad ja kuidas treening seda protsessi toetab või takistab.

Rõõm, kurbus, viha, stress, valu & treening

Jääb mulje, et alapealkirjas toodud tunnete nimekirjas domineerib negatiivne emotsioon ja tekib küsimus kuidas see seostub treeningutega ja veel suurem küsimus, kuidas sellised emotsioonid saavad panustada minu heaolusse? Imelikul kombel on inimene konstrueeritud nii, et me tunneme küll rõõmu akuutsest positiivsest sündmusest, milleks me ei pea otseselt pingutama (näiteks toit: a la šokolaadi fondüü või hea juustuvalik), aga kas see pakub päeva lõpuks emotsionaalset rahuldust? Kui sa mõtled nendele hetkedele, mis on pannud pea ringlema, südame puperdama ja rinna pakatama rõõmust / uhkusest / rahulolust, siis ma olen päris veendunud, et see on tekkinud peale väga tugevat füüsilist või vaimset pingutust ja tõenäoliselt hõlmanud head hulka kannatamist ka. Enamus minu harrastussportlaste igapäevatöö on seotud vaimse pingutusega. Ja see pakub neile laia spektriga emotsioone nagu on kirjeldatud ka teksti alguses sportlase poolt.

Aga samamoodi otsime me neid emotsioone töövälisest ajast – mängulised õhtud veedetud lastega, tähendusrikkad jutuajamised kaaslasega ja ka pingutused spordisaalis. Tihti piisabki regulaarsest füüsilisest pingutusest, et saavutada „runner’s high“ ehk endokannabinoidide tulv organismis, mis vähendavad valu, tõstavad tuju ja need just trigerdavadki paljuräägitud dopamiini ja endorfiini sisaldust meie kehas. Muuhulgas kaitsevad need endokannabinoidid meid ärevuse ja depressiooni eest. Aga muudavad meid ka palju sotsiaalsemaks ehk suhtlusaltimaks. Ja me naudime sünkroonsust ehk teiste inimestega samaaegselt tegutsemist. Olgu see koos jooksmine, pilates või tuhandeid kilomeetreid rattal pedaalimist ja kõike ikka selleks, et me ühiskonnas paremini hakkama saaksime, üksteist mõistaksime, tunneksime rõõmu! Kui palju positiivsust ühest lihtsast tegevusest. Aga endokannabinoidide tulv on natukene ka kahe teraga mõõk. Kõik see ülal kirjeldatud hea muudabki meid sellest sõltuvaks. Mis on ju ka hea, eks? Jah, kuni see sõltuvus toetab meie elu ja tegevusi. Kui 60ndatel hakati uurima „runner’s high“ fenomeni, siis kõige keerukamaks osutus kontrolligrupi kontrollimine, sest nad polnud nõus spordist loobuma – valetasid ja varjasid, kuid tegutsesid edasi. Kui me vajame erinevaid emotsioone heaoluks, siis sportimine neid ka pakub. Siiski algselt lihtne füüsiline aktiivsus ei pruugi mingist hetkest enam pakkuda rahuldust, sest sellel puudub kõrgem eesmärk või tähendus. Ilma nendeta ei tundu mõistlik end kurnata ega valu tekitada ja me ei saa vaimset (eduelamus arengust) ega füüsilist („runner’s high“) rahuldust. Sestap seatakse kõrgemaid eesmärke (nt läbida maraton) ja luuakse seeläbi tähendust.

Eesmärk ja tähendus elus läbi spordi

Treenerina olen ma unikaalses positsioonis – ma näen inimeste kire tekkimist ja kasvu ning saan seda protsessi toetada. Kui alguses alustatakse sooviga läbida enda esimene triatlon, siis süües kasvab isu ja varsti ei tundu ka täispikk Ironman ületamatu takistusena. Tihti viivad kõrgemate sportlike eesmärkide seadmiseni muutused elus – lapsed on suureks kasvanud, igapäevatööl on olukord stabiilne ja nauditav, kolitakse uude keskkonda või ka peale raskemaid sündmuseid (üksi jäämine), et tekitada uut väljundit oma ellu, otsida põnevust ja miskit veel. Läbi õnnestunud pingutuste saame eduelamusi, mis meid edasi viivad ja annavad meile positiivse signaali enda kohta – ma saan hakkama ja see olukord on minu kontrolli all. Ka tagasilöögid innustavad ja kannustavad uuesti proovima, tekitades erinevaid emotsioone (kurbus, viha, stress, valu), kuid annavad võimaluse uuesti proovides ja õnnestudes tunda joviaalset rõõmu. Ja kui me nendele (kohati rasketele) emotsioonidele lisame eesmärgi, siis lubab see meil tähendusrikkalt nautida protsessi. Naasin ise just seitsmepäevaselt rattatuurilt, kus läbisime pea tuhat kilomeetrit ja 20 000 tõusumeetrit (loe: nagu kaks korda Everesti otsa ronimist) ja see sündmus demonstreeris heaolu kõiki tahke. Oli väga raskeid päevi, mis panid iseendas kahtlema; oli õnnestumist ja rahulolu pakkuvaid tõuse; oli nauditav seltskond, kellega seda teekonda jagada; oli eesmärk, mille poole rühkida ja loomulikult oli tühjustunne, kui see kõik läbi sai. Seda kõike selleks, et seada uusi ja kõrgemaid eesmärke, mis loovad tähendust ja toetavad rahulolu teket elust.

******

„Tänud sulle, Karmen! Täna oli vägev päev! Jäin väga rahule. Oma senist parimat aega lōin 11 minutiga! 👍Mul oli tegelikult 3-tunni jalg olemas. Magasin ühe hea mineku maha, sest metsalōigul jäin liiga taha! Hiljem ei jaksanud üksi sealt enam järele panna! Punnisin küll! 😀 35 km tegin üksi tööd! Keegi ei suutnud aidata! Ainult lõpu sain poistelt sisse! Mul on siiralt hea meel, et oled mu treener! Paneme aga edasi! Lihtsad asjad teevad vanainimese meele heaks! 😅😀👍“ Nii kirjutas see sama sportlane suve lõpus peale eesmärgiks seatud võistluse läbimist. Ja ka siin näeme heaoluks vajalikke hoobasid, kuigi üldine foon on palju positiivsem. Ja pole ju üldse raske mõista, miks ma oma tööd nii väga naudin!

Sestap ärme karda emotsioone ja isegi natukene kannatamist, sest see kõik loob meile tähendust ja rahulolu elust. Ja pole vahet, kas see on sport või mõni muu tegevus meie elus – meie ise loome enda jaoks väärtusliku elu mida nautida.

PS! Jaapani arstid kirjutavad „metsakümblust“ (loe: jalutamine metsas) kui medikamenti oma patsientidele. Eestlastena oleme me sündides juba metsausku – krabisevates värviküllastes lehekuhilates sahistamine aitab parimal viisil sügispimedust trotsid – proovi järgi!