Iseenesest on aerokiivriga lihtne – tal on võrdluses maanteekiivriga lihtsalt teine eesmärk ehk ostad aerokiivri ja juba võidad sekundeid. Minu jaoks on nad täpselt sama mugavad ja näiteks meeldib mulle aerokiivri vähesem õhutus, kui olen tulnud ujumast ja pean tuulise ilmaga kohe rattasse minema -> mu kõrvad lihtsalt ei kannata tuult ja siis on hea soe 🙂 Samas pole ma kunagi tundnud, et pea hauduks või õhku jääks väheks ka väga kuumade ilmadega. Aga ärme unustame, et kõik on individuaalne. Lisaks mida uuem / kallim mudel, seda parem õhutus tal tavaliselt on.

Siiski on viimaste aastatega tulnud uus aspekt, mis sunnib asju kaaluma ühte ja teistpidi:

Mis peaks sobima nii TT sõiduks kui grupisõiduks. Kas mitte meil pole kõnekäänd, et mis sobib kõigeks, ei sobi millekski?

Siiski on neid isendeid juba ka Maarjamaa pinnal näha olnud, aga isiklik kogemus mul puudub, kuigi mõte on sinna suunas liikunud, eriti kuna tegelen triatloniga, kus ju mõnel võistlusel on eraldistardist sõit, mõnikord grupisõit.

Aga mõned näited, mis mulle silma on jäänud:

Lisaks on spetsiaalsete aerokiivrite suund terava tipu asemel ümarale – ikka selleks, et oleks rohkem aerodünaamilisem ja saaksid makstud raha eest rohkem “tasuta” sekundeid. Üks näide:

Kellel kogemust hübriididega – jagage ikka!

Järgmiseks võtame luubi alla riietuse: kombe + kingakatted.
Veel:
* jooksud
* aeroraam