Tihti juhtub nii, et kui on tehtud esimesed eraldistardist võistlused, hakkab eufooria maad võtma (neid, keda selline silmamunade-peal-pingutamine täiesti külmaks jätab, pole mul au olnud kohata). Eufooriale järgneb tavaliselt tahe saada veelgi kiiremaks. Treenimine aitab :), aga kõige kiirem viis kiiremaks saada on varustuse arvelt (muidugi mitte kõige odavam, aga see pole hetkel teemaks). Ja siis hakkabki hallide ajukäärude vahel idanema mõte, et “aga ostaks hoopis eraldistardi ratta?”.

Mida ma sellise avalduse peale tavaliselt kostan? Kui raha on olemas / üle, siis lase käia – eraldistardi ratas on emotsionaalselt väga suure potentsiaaliga ost.
Aga kui mõistus- (kaaslase) hääl hakkab kõrvus manitsema mõistlikkusele, siis võime vaadata ka alternatiive, kuidas muuta grupisõiduratas (peaaegu) täisvereliseks eraldistardi püssiks.

VOL 1 käsitleb lenksu ja kaelatoru kõrgust.

Kõige lihtsam oleks öelda, et lase lenks võimalikult madalaks (eemaldades üleliigsed seibid) ja oledki ühe sammu võrra heale aeroasendile lähemal.
Kahjuks pole see ühesuunaline tänav vaid arvestama peab ka muude asjaoludega.

Maanteratta lenks ja kaelatoru.

Üks suurimaid erinevusi maanteeratta ja eraldistardi ratta vahel on kaelatoru pikkus, mis võib saadagi takistuseks efektiivse (võimalikult madala) aeroasendi leidmisel. Ehk lenksu võib küll lasta maksimaalselt madalaks, aga kõrgus maapinnast / esijooksust jääb ikka liiga suureks, sest kaelatoru pikkus ei lase allapoole minna.

Mis on lahendus? Üheks variandiks on reguleeritava nurgaga lenksupikendus ehk stem, mida saab vastavalt vajadusele üles-alla liigutada suhteliselt lihtsalt.

Reguleeritava nurgaga lenksupikendus | (c) http://www.treefortbikes.com/

Siiski ei lõppe see jutt siin positiivselt ära, vaid arvestama peab ka inimese endaga ehk tema suutlikkusega selles asendist maksimaalset võimsust genereerida. Tavaliselt saab piirajaks kas reie tagaosa lihaste (nn. hamstring lihaste) piiratud venivus või ka alaselg, mis ei luba antud asendis valuvabalt olla. Viimane võib olla tingitud nimme-niudelihase (ld.k m. iliopsoas) ehk puusapainutaja nõrkusest.

Kui viimased piirajad peaksidki ilmnema, siis see pole veel maailma lõpp, aga nende muutmine on pikaajaline protsess. Ehk esialgu tuleks leida mugavam (loe: vähem aerodünaamiline) asend ja samal ajal tegeleda nõrkade kehaosade tugevdamise / venivuse taastamisega.

Milline asend täpselt on kellegi jaoks ideaalne, näitab kõige adekvaatsemalt ära tuuletunnel 🙂 Kuna enamusel meist selle kasutamise võimalus puudub, siis järgmine objektiivne näitaja on võimsusandur. Kui aga objektiivsed näitajad on kättesaamatud, siis spidomeeter ja subjektiivne keha tunnetamine aitab ka hästi.

————-

Maantekas eraldistardi rattaks jätkub:
* aerotorude teemaga…
* aerokiivriga
* kombe ja kingakatted
* jooksud
* aeroraam