Suve lõpuks saame triatloni-sarjaga ka ühele poole 🙂
Kuigi jooks pole pooltki nii tehniline ala, kui seda on ratas või teise kandi pealt ujumine, siis mõne nüansiga on võimalik ka see ala natukene kergemaks muuta.

TriStar111 2012 | (c) Kristjan Kivistik

Nagu ma ratta osas juba mainisin, siis peale väntamist jooksuga alustades võib see nii mõnelegi olla päris suur piin. Jalad on imelikud ja ei meenuta üldse seda ilusat jooksusammu, millega sa harjunud oled. Adaptsioonijooks aitab, aga mitte kõigile, kuid natukene paremaks teeb ikkagi.

Olgu kuidas on, aga jooksma peab.

Jooksu algus

Kuigi vedelikutase organismis ja energia on väga oluline ka jooksus, siis pead teadma, kuidas ja kui palju su keha neid omastada suudab, et vedelik kõhus loksuma ei hakkaks või pistmine ei kimbutaks. (Ikka katse-eksituse-meetod.)
Kuuma ja/või päikeselise ilmaga on mõttekas kasutada mütsi või nokka, mis kaitseb hästi päikese eest.
Kas kasutada ka sokke? Oleneb eelistusest, tossudest, distantsi pikkusest. Soovitan vähemalt proovida, säästad nii mõnegi sekundi vahetusalas.

Jooksutehnika

Kui vaadata tippjooksjaid, siis nende samm on kõrge, kiire kadensiga ja pika sammuga. See on efektiivne, aga ka raske saavutada ning hoida.
Kui jalad on peale rattasõitu head, siis pole mingit põhjust end tagasi hoida, sest mida kiiremini hea jooksurütmi saavutad, seda lihtsam tundub jooks. Rütmi jaoks on vajalik regulaarne sisse- ja väljahingamine. Mõni teeb seda üle kahe sammu, mõni teeb pikemalt. Enda puhul olen märganud, et mu sammusagedus oleneb ka hingamisest ehk eelistan kiiremat hingamist aeglasemale.

Tõusud jooksurajal.
Kuna tõusu joostes teeb tööd ka nelipea- ehk nn. ratturilihas, siis tugevale ratturile on tõusu jooksmine ka lihtsam. Samas, kui oled endast rattarajale palju jätnud, siis võivad just tõusudel hakata kimbutama krambid.
Tõusul jälgi pöiatööd, et jala tõuge oleks stabiilne ja tugev. Paremaks gravitatsiooni ületamiseks on pilk suunatud ette ja isegi natukene ülespoole, mitte jalgade ette maha. Selg tugev, väga kerge ettekallutusega. Ehk kui võtad küüru selga ja vaatad jalge juurde maha, siis jõujooned on suunatud mitte tõusu ületamisele vaid nn. mäe sisse ja seda raskem on mäkke jõudmine.

Laskumiste jooksmine. Nii nagu rattas on võimalik laskumistel taastuda, tuleb seda võimalust kasutada ka jooksus. Lõdvesta käsi ja lase samm lõdvaks ning kiireks, aga liikumine peab olema siiski kontrollitud, et vältida vigastusi. Lase gravitasioonil oma tööd teha. Ära jalgadega pidurda vaid püüa rullida üle pöia.

Kätega töötamine. Joostakse ikka jalgadega, aga kätetöö selle juures omab suurt tähtsust. Võistlusel liikus mu ees väga töntsi sammuga mees, kellele hüüti “Pane käed käima, läheb ka samm kiiremaks“. Ilus oli seda muutust visuaalselt jälgida, sest täpselt nii ongi. Kui tunned, et kiirusega on piir käes, siis lisades kätega hoogu, saab ka kiirust veel juurde. Samas peab jälle jälgima, et sa füüsikaseadustele vastu ei püüa hakata ehk käed käivad edasi-tagasi, mitte risti rinnale vm. moodi.

Mida ilusamat tehnikat suudad hoida, seda lihtsam on joosta ehk kui ongi raske, siis keskendu detailidele: mis käed teevad, kuidas jalg maandub, kas puus on kõrgel ja samm kerge?

Tavaliselt ikka ootad seda päästvat finišit, aga mõnikord on ka kurb, et juba läbi saab.
Kuid niimoodi lõpebki su esimene, kaheksas või sajas triatlon. Aga varsti jälle stardijoonel 🙂

TriStar 111 2012 | (c) Jane Oidekivi “Naeratus läbi krampide”