Ühel vihmasel pärastlõunal, kui rattasse kuidagi ei kippunud, otsustasin, et lähen väisan küla koolistaadionit ja tegelen jooksus tempomuutusega.

Treeningu põhiosas sai joostud 5 ringi tõusvas tempos, kuues ring rahulikult ning 30” joogipausi vahele – niimoodi neli seeriat.

Graafikul näeb see välja selline:

Ülevalt-alla: jooksutempo, pulss, sammusagedus, vertikaalne keha liikumine, maapinnaga kokkupuuteaeg.

Sammupikkus vasakul, -sagedus paremal

(Ma ei leidnud kiiret võimalust panna nad ühele graafikule nii, et vertikaalteljel oleks paremal üks skaala ja vasakul teine – kas keegi oskab aidata?)

Tehes nendele andmetele lihtsa regressioonanalüüsi:

…näeme, et nende andmete põhjal seletab sammupikkus isegi natukene suuremal määral (99%) tempot, kui sammusagedus (97%), aga me ei räägi siin statistiliselt usaldusväärsest muutusest.

Garmini pulsivöö aga salvestab veelgi andmeid, milleks on jala ja maapinna kokkupuuteaeg ja vertikaalne ehk üles-alla liikumine (edasi liikumise asemel liigud hoopis ülesse). Esimese puhul on meil samamoodi tegu lineaarse seosega:

Mida lühemat aega jalg maapinnal on, seda kiirem tempo

Teise ehk vertikaalse liikumise graafik on aga hoopis huvitav:

Keha liikumine vertikaalteljel

Joonistasin siia paraboolse seose, aga see ei pruugi tegelikult tõde näidata. Andmeid ei ole üleliia palju ja tegu võib olla ka minu jooksutehnika iseärasusega.
Aga jooniselt võime välja lugeda, et sörgilt üle minnes kiiremale tempole tõuseb alguses vertikaalne liikumine ja kiiruse suurenedes see jällegi väheneb. Esimest poolt muidugi tõendab ka see, et kõndides on antud näitaja madal, mis tippudel jääbki madalaks ehk iseenda kapsaaeda kivi visates võin ma öelda, et osa energiast, mis peaks mind kiiremini edasi viima, kulutan ma hoopis ülesliikumisele. Kindlasti teema, millele tähelepanu pöörata.

Need analüüsid on tehtud ühe treeningu andmete pealt. Siit läheb palju huvitavamaks, kui võtta andmed, mis on tehtud erinevates tingimustes – muutlik profiil, jooks pärast rattasõitu jms. Ehk täna on selliste andmete olemasolul väga lihtne näha jooksutehnika kitsaskohti, seletamaks nii jooksukiirust, kui piirajaid. Palju keerulisem on aga leida põhjuseid, mis neid piirajaid tekitavad. Näiteks lühike samm võib tuleneda hoopis lühenenud reielihastest ja jõuga sammu pikendamine ei tule kõne allagi. Sellisel juhul võib kiiremaks saamise protsess saada alguse füsioterapeudi / massööri / massaažirulli jms. juurest ja seda kõike peab saatma järjepidevus.

Uh, see spordi(tehnika)maailm on ikke jube paeluv, eksole 🙂