Kuigi ametlikult on triatlonis grupisõit lubatud ainult olümpiadistantsil (1.5km ujumist, 40km ratast, 10km jooksu), siis enamusel harrastajate distantsidel on see lubatud ja ka üksikutel eliidi distantsidel lisaks.

Kas selles nüüd midagi head või halba on, aga sellest oleneb ka näiteks treeningute ülesehitus võrreldes temposõiduga triatloniks valmistumisel.

Kuigi kõik grupisõidu põhitõed peavad ka siin paika, siis taktikaliselt saame vaadelda veel erinevaid aspekte.

Kes võidavad tuulessõidu võimalusest? Loomulikult kiired ujujad ja jooksjad. Ideaalstsenaarium – ma olen kiire ujuja ja tulen esimeste seas veest välja ja saan ka esimses grupis rattasse. Mu rattavõimekus pole teistega võrreldes väga tugev, aga ma oskan hästi grupis sõita ja saan piisavalt tuulevarju, et säilitada võimalikult head energeetilised varud jooksmiseks. Jooks on mul tugev ja säilitatud energia laseb teha väga kiire jooksuaja.

Kuna grupis on võimalik aeg-ajalt taastuda, siis võib pulss minna ka nn. punasesse ehk anaeroobsesse tsooni, näiteks grupi vedamise ajal (sama ei tohiks juhtuda eraldistardis, kus pingutus peab olema väga ühtlane). Esimene omakorda eeldab, et on tehtud ka vastavaid treeninguid, et suurendada anaeroobset vastupidavust / laktaadi taluvust ja hea ratta soojendus enne ujumisstarti asumist aitab intensiivsust paremini taluda.

Uuringud näitavad, et tuulessõit aitab säilitada märkimisväärselt energiat ning lisaks on grupis lihtsam hoida kõrgemat pedaalimissagedust (ei pea kasutama nii palju jõudu), mis soodustab kiiremat üleminekut jooksule.

Kui aga ujumine ja jooks on ennemini piirajad, siis eraldisatrdist on võimalik parem tulemus välja pigistada.

Melliste triatlon 2012. (c) Jüri Suur