Artikkel on ilmunud edasi.org lehel 06.08.2026

Mu mälu on väga selektiivne – mäletan väheseid asju enda lühi- ja pikaajalisest ajaloost. Ja teine asi, mida pean enda kohta ütlema, on see, et vastupidiselt mu treeneriameti eeldusele ei meeldi mulle inimestele öelda, mida nad peaksid tegema. Õigemini, mul on väga selge arusaam, mida peaks tegema, aga ma ei kipu seda jagama, kui seda ei küsita otse – igaühe enda asi, kuidas oma elu elada. Aga miks need kaks mõtet siinkohal olulised on?

Sest ma mäletan päris täpselt, kui olin 2024 suvel maastikuratturi Janika Lõivu treenerina Pariisi olümpial. Olümpiakülas anti 24/7 süüa – tõeline enesevalitsemise väljakutse mittesportlastele. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Kuna veetsin palju aega minule omaselt üksinda, siis kuulasin ka palju podcast’e (ilmaeluga peab ennast kursis hoidma). Ja just ühel seal veedetud päeval sattusin kuulama dr Stacy Simsi. Uusmeremaalasest naiste füsioloogiat uuriv teadlane, kes on võtnud oma südameasjaks levitada paremat arusaama naise keha toimimise kohta. Sest enamus uuringuid (ja seetõttu ka arusaamu) on tehtud ülikooliealiste noormeeste pealt. Peamiseks põhjuseks naisi mitte kaasata on nende “etteennustamatus ja variatiivsus”, mis tuleneb muidugi nende hormonaalsest tsüklist (pre- ja perimenopausis naised) või selle puudumisest (postmenopausis naised). Teemaks oli üleminekuperioodis naised ja elamise kvaliteet elukaare teises pooles.

Me näeme ikka ja jälle, et muutuseks on vaja viimast õlekõrt (miks muidu ma räägin/kirjutan lõputult samadel teemadel). Ja see õlekõrs langes ning ma haarasin initsiatiivi ja teavitasin oma ema, et nüüd pole enam midagi teha, tuleb seada sammud jõusaali. Kui olin kodumaal tagasi, hakkasime muutusi ellu viima. Mu ema Margit Mandri (65) oli oma neljakümnendates pidanud tegema täieliku elumuutuse, mille tulemusena õppis ta massööriks. Ehk töö on tal füüsiline, kuid ka kõndimine, ujumine on talle alati meeldinud. Nooruses sai tegeldud vähesel määral raskejõustikuga, seega jõu komponent tundub tal hea olevat ja jõusaal sai kiiresti positiivse vastuvõtu osaliseks.

Aga ma ei piirdunud ainult jõusaaliga. Lisasin järk-järgult 1–2 korda nädalas ka kõrge intensiivsusega intervalltrennid (HIIT), mida ema sai teha seal samas jõusaalis – sõudekal, cross-trainer’il, treppidel, veloergomeetril vm. Samuti jäid sisse kõndimised ja ujumine. Väga selgelt plaanisin iga kahe nädala tagant sisse ka kerge nädala, kus HIIT-trenne ei olnud ja vastupidavustreeningu maht oli väiksem. Jõusaalis sai siis ise reguleerida koormust, kuid hoidsime selle järjepidevalt kavas.

Pool aastat peale sellisel režiimil tegutsemist mõõtsime ta maksimaalset hapnikutarbimise võimet (VO₂max) ja keha kompositsiooni. Täpselt aasta hiljem ehk tänavu veebruaris kordasime mõõtmisi – ka selles vanuses on võimalik minna neis parameetrites paremaks!

Astudes nüüd sammukese tagasi, täpsemini 2025. aasta suvesse, teavitas ema mind ükspäev, et tal on plaan. Kõndida kolme nädalaga läbi Eesti Palverännutee – Piritalt Vana-Vastseliinasse, umbes 460 km. Üksi. Mõtlesin ja ütlesin: “Okei, aga siis peame treeningplaani ümber tegema.” Ja tegime. Eelkõige täiendasime kõndimise koormust: kvaliteetsed kõnnikepid ja seljakott raskusega, sest tähendab see rännak ju iga päev 12–15 kg seljakotiga liikumist. Päevas umbes 15–30 km, ehk ka kõndimise maht pidi suurenema. Sügistalvised treeningud päädisid kevadel maikuus simulatsioonitrenniga: neli päeva 3–4 tundi kõndimist täisvarustuses.

Ja siis see päev saabus. 25. juuni.

“Ja nii ta kõnnib…” kirjutab vend sugulaste tšätis WhatsAppis video kirjelduseks, kui ema alustab oma teekonda Maardu Peaingel Miikaeli kiriku juurest.

Logistika (päevateekonna pikkused, ööbimiskohad) aitas paika loksutada ka vend, aitäh! – ainult neli päeva läks selleks. Väga suureks väljakutseks on optimaalne distants ja magamisvõimaluse ühildamine. Lõpuks õnnestus nii, et ainult kaks ööd tuli veeta telgis, muidu sai ikka kuhugi otsa peale.

Kaasas oli emal igaks päevaks kolm kuivtoidu-söögikorda ja väike vee soojendamise süsteem. Kuigi see toit on kompakte ja kerge, siis kolme nädala varu (~66 pakki) pole siiski mõistlik seljakotis kaasa vedada. Kuna tahtsin kindlasti ka ise ühe päevatee emaga koos ette võtta, siis ühildasin selle talle lisamoona ja telgi viimisega. Startisin kodunt kell 7 autoga, et jõuda kella 8-ks Matsimäe karjääri lõkkekohta. Jätsin auto sinna, panin camel-pack’i spordijoogiga selga ning jooksin 17 km Voose Päikesekoju. Lupsti, pooleteise tunniga olin kohal. Milline nauding oli üksinda Eestimaa varasuve soojuses metsade vahel silgata.

Noorema õigusega haarasin ema seljakoti, andsin talle oma joogikoti ja asusime tagasi (tema jaoks edasi) teele. Ta oli teel olnud neli päeva. Kuulasin ta jutustusi nii viimastest päevadest kui ka minevikust, olevikust, elust. Kohati oli mul raske temaga sammu pidada (ega see eelnev jooks ju jalgadest kadunud polnud, aga siiski) ja salamisi olin lootnud, et võib-olla teeme mingi kerge ampsu peatuse, kuid see jäigi vaid lootuseks (haarasin vahepeal joogikoti taskust geeli, et energiat saada). Aga mõned minutid pealt kolme tundi olime 17,7 km seljatanud ning saabunud minu hommikusse alguspunkti – Matsimäele. Ilm oli päikseline ja soe. Järv peegelsiledas sillerduses. Ema pani veele tule alla. Ja mina sulpsasin vette. Täpselt selline idüll, mida talveõhtutel meenutada. Ainult juba siis tundsin, et enam parem ei saa olla. Taaskord riides, serveeriti mulle spagette vürtsikas arrabiata-kastmes. Mina olin autosse visanud rõngikud, noh parankad. Neid nosisime magustoiduks. Peaaegu oleks unustanud, miks olin tulnud, kuid siis sai ka ämbritäis toitu ja telk üle antud. Mina läksin koju. Ema jätkas teekonda.

Kuumalained, äikesevihmad. Võhivõõrad, kes seda peale esimesi vahetatud sõnu enam polnud. Matsimäel kohatud sakslasest tromboonimängija. Kõik see elu. Ja 23 päeva hiljem ehk 17. juulil saabus ema Võrru ning pani sellega oma (seekordsele) teekonnale punkti. Statistikat ka. Täpselt 470 km jala, lisaks üks puhkepäev, kus peremees oli laenanud ratast ja sai tehtud 25 km tiir taastumiseks. Päevas kõndimisi kokku 129 tundi, lisaks kaks tundi rattaga. Keskmiselt 5 tundi ja 40 minutit päevas. 4300 tõusumeetrit. Kehakaal vähenes 2 kg võrra ja seda just vistseraalse rasva arvelt. Luutihedus tõusis. Lõpuks tehtud! Või on see alles algus? Seda ma tahtsingi oma emalt küsida. Ja nii ta vastas.

Sa jäid eelmise aasta jõulude eel pensionile. Mida see su elus enim muutis? Mis on olnud kõige meeldivam ja mis teistpidi väljakutsuvam?

Ma olin pensionile jäämise peale väga palju mõelnud ja minu sees oli kindel veendumus, et tahan töölt ära tulla. Tahtsin, et mul oleks rohkem oma aega.

Aga alguses oli töölt kõrvale jääda ikkagi keeruline. Järsku ei osanud selle vaba ajaga midagi peale hakata. Kui oled harjunud kogu aeg töötama ja kohustusi täitma, siis pead õppima ka vaba olema.

Kõige meeldivam ongi nüüd vabadus. Võin minna välja sellel kellaajal, kui tahan, ja tulla tuppa siis, kui tahan. Mul on rohkem aega iseendale, aga ka teistele inimestele – perele ja koguduse liikmetele. Kuna minu kutsumuseks on inimeste hingede eest hoolt kanda, saan nüüd nendega vabamalt kohtuda. Töö ja muud kohustused ei tule kogu aeg vahele.

Lühidalt öeldes: vabadus.

Eelmisel suvel otsustasid hakata valmistuma palverännuteeks. Milline oli sinu ettevalmistus, mida selle juures enim nautisid ning kas tuli ka hetki, mil hakkasid endas kahtlema?

See mõte tuli väga konkreetsel hetkel. Olin palverändurite majas ja minu pilk jäi kaardile, millel oli Eesti palverännutee. Sain aru, et meil on olemas selline rada, mida võib läbi Eesti kõndida. Ja kuidagi läks sees tuli põlema: ma tahan seda teha.

Kui ma sellest perele rääkisin, kirjutasite te kõik sellele kohe alla – tehku ma ära. Olen väga tänulik, et sa hakkasid mind treenima. Minu jaoks oli väga tähtis, et mul on treeningukava. Sain oma elu sättida nii, et tegin ära trenni, täitsin vajalikud tööülesanded ja sain olla ka lastega. Tekkis uus rutiin.

Ma ei ütleks, et hakkasin endas kahtlema. Pigem on mulle oluline, et keegi mind kontrollib. Mul peab olema käsk ees: tee, täida ära ja pane kirja. See loob distsipliini. Mingil hetkel saab sellest juba harjumus.

Ettevalmistus oli tegelikult väga nauditav. Näed, et suudad. Vahel muidugi väsid. Pärast töölt ära tulemist hakkasin millegipärast ka sagedamini haige olema. Võib-olla tuli see pingelangusest. See tegi tigedaks küll, kui treening oli plaanis, aga sa olid tõbine ega jaksanud treenida.

Seepärast on treener ülioluline. Keegi peab nägema, kas sa teed liiga vähe või liiga palju ja millal on vaja puhata. Mina ise ei pruugi aru saada, millal end üle tõmban. Kõige väärtuslikum oligi see, et keegi aitas mul järjepidevalt ja süsteemselt valmistuda.

Sa olid 23 päeva teel. Mis oli selle aja kõige suurem väärtus sinu jaoks?

See oli sada protsenti minu aeg.

Mul ei olnud peaaegu mingit võimalust tegelda argiasjadega. Kodus olles mõtled ikka, et seda tuleb teha, teist ja kolmandat samuti, ning paljud päriselt olulised asjad jäävad selle vahele. Teel neid kohustusi ei olnud.

Hommikul oli mul siht. Teadsin enam-vähem, kui palju pean liikuma ja kuhu õhtuks jõudma. Sain mõelda omi mõtteid või üldse mitte mõelda. Olin üksipäini ja see aeg kuulus mulle.

Aeg iseendale – see oli kõige suurem väärtus.

Mis sind üllatas ja mis rahustas?

Mind üllatas see, kui keeruline oli alguses kaarti lugeda. Esimesed päevad olid päris hektilised. Vaatad küll kaarti, aga ikkagi pead kogu aeg väga süsteemselt jälgima, et õigesse kohta jõuda.

Mina ei oskagi niisuguseid asju teistmoodi õppida, kui et pea ees sisse minna. Siis sõltub kõik sinust endast ja lõpuks tekib ka oskus.

Rahustas teadmine, et vahet pole, mis kell ma liigun – kohale jõuan ikka. Mul ei olnud vaja kuhugi kella peale jõuda. Kui läksin valesti, siis läksin. Vaatasin uuesti ja proovisin teist teed.

Samm korraga, kilomeeter korraga ja päev korraga. Ei olnud vaja mõelda järgmisele päevale. Olin selles hetkes.

Kuidas keha vastu pidas? Ja kuidas pidas vastu vaim?

Keha pidas kokkuvõttes väga hästi vastu. Ettevalmistusest oli palju kasu. Seljakott ei väsitanud mind. Esimesel kilomeetril küll tunned, et kott on seljas, aga siis harjud ära.

Teekonnal õppisin järjest paremini oma keha tundma. Sain aru, millal pean puhkama ja millal sööma. Kõndides ei tekkinud mul alati tavalist tühja kõhu tunnet. Tundsin hoopis, et jõud hakkab kaduma, ja siis sain aru: nüüd peab vist sööma.

Vaimuga oli keerulisem. Emotsioonid käisid eufooriast masenduseni. Üksindustunne tuli pigem päeva lõpus ja teekonna lõpupoole. Aga ma lubasin endal kõiki neid tundeid kogeda.

Usun, et vaim sai selle käigus tugevamaks. Usaldus Looja vastu kasvas ja see andis julgust edasi minna.

Milline osa varustusest või ettevalmistusest oli ettevõtmise õnnestumiseks kriitilise tähtsusega?

Füüsiline ettevalmistus. Veel kord füüsiline ja veel kord füüsiline.

Kõrvalt võib tunduda, et mis see siis ära ei ole – kõnnid viis, kümme või viisteist kilomeetrit. Aga üks päev kõndida on hoopis teine asi kui liikuda päev päeva järel, seljakott seljas.

Ettevalmistuse ajal tegime ka neljapäevase matka, kus kõndisin neli pikka päeva järjest. Siis väsisin täitsa ära. Päris rännakul tekkis esimene suurem väsimus alles kaheksandal päeval. See oli pigem emotsionaalne kui füüsiline väsimus ja üks murdumise koht.

Üheksandal päeval sain puhata. Ma ei kõndinud, vaid sõitsin peremehelt laenatud rattaga, mis taastas väga palju. Füüsist saab treenida, aga vaimu ja hinge ei oska samamoodi ette valmistada. Nendega tuleb toime tulla hetkes.

Oluline oli muidugi ka matkavarustus. Seljakott pidi olema läbi mõeldud, riided kerged ja kiiresti kuivavad ning jalanõud korralikult sisse kantud. Väga tähtsad olid kõnnikepid. Mul ei olnud kaasas ühtegi asja, mida ma üldse ei kasutanud.

Kui oluline oli taastumine ja uni?

Uni ja puhkus olid väga olulised, kuigi minu uni ei olnud alati kvaliteetne. Erinevad ööbimiskohad ei soodustanud alguses magamist. Esimesed viis päeva olid selles mõttes kõige raskemad.

Samas kõndisin päevas umbes kolm kuni seitse tundi. Ülejäänud ajal sain lihtsalt olla ja puhata, taastumisaega oli tegelikult palju.

Ma ei arva, et järgmine kord peaks ööbimispaiku tingimata mugavamaks planeerima. Ka võõrastes kohtades olles tekib lõpuks harjumus ja küllap loksub unigi paika.

Palverännak ei pea olema liiga mugav.

Telgis magades tundsin küll puudust paremast madratsist. Minu madrats oli üsna paks ja kitsas ning tundsin end kogu aeg natuke serva peal olevat. Järgmiseks korraks tean juba paremini, mida vaadata.

Mis võinuks valesti minna ja sundida sind katkestama?

Katkestama oleks mind sundinud ilmselt ainult see, kui ma poleks enam suutnud püsti seista või edasi liikuda. Näiteks mõni tõsine õnnetus või vigastus.

Kuna eesmärk ei olnud liikuda kiiresti, olid päevad iseenesest teostatavad. Olin end ka enne häälestanud, et ma ei anna alla. Sellisel teekonnal kasvatad natuke oma loomust ka – sajab või ei saja, ikka lähed.

Kui palju pidid valu kannatama?

Füüsilist valu oli neljal-viiel päeval. Umbes kaheteistkümnendal päeval lõi välja pindluupiirkonna või -närviga seotud valu.

Sellele eelnesid järjest pikad päevad: ühel päeval umbes 25 ja järgmisel 20 kilomeetrit. Võimalik, et keha ei jõudnud taastuda ja mingi nõrk koht andis endast märku.

Õnneks ma teadsin enam-vähem, mida teha. Teipisin, tegin lümfiteraapiat ja vabastasin närvi. Viis päeva on tegelikult päris pikk aeg valuga liikuda, aga see ei olnud selline valu, mis sundinuks katkestama.

Mis oli kõige hirmsam?

Kõige hirmsam oli üksinda vanades ja suurtes majades ööbida.

Ma pole harjunud niisugustes kohtades üksinda olema. Päeval liigud, kõik on hästi, aga õhtul jääd võõrasse suurde majja päris üksi. Iga päev oli uus keskkond ja uus ööbimiskoht. Ma ei oskagi täpselt seletada, miks see vaimselt nii raske oli.

Füüsist saab treenida, aga kuidas treenida iga öö uues ja võõras kohas üksinda olemist? Ilmselt ainult kogemusega.

Lõpupoole läks siiski kergemaks. Mõistus hakkas aru saama, et kui eelmistel öödel midagi ei juhtunud, siis miks peaks nüüd juhtuma. Mingil määral rahuned ja lepid olukorraga.

Mis pakkus sügavat naudingut?

Liikumine. See, et jaksad liikuda ja sul on jõudu.

Ja loodu keskel olemine. Hakkad looduses märkama detaile. Sa ei pea kogu aeg oma mõtteid mõtlema, vaid näed ümbrust ja kõike seda, millest läbi liigud.

Vahel ootasin õhtul, et öö juba mööduks ja saaksin uuesti liikuma hakata. Võib-olla oli selles natuke ka soovi hirmsast ööbimiskohast ära saada, aga peamine oli siiski rõõm liikumisest.

Kand ja varvas liiguvad, mõte liigub ning sina näed ja naudid. Mingil hetkel avastad, et pea on mõtetest tühi. Sul ei ole enam ühtegi kohustust seljas. Isegi jalg jala ette astumine ei nõua enam tähelepanu, vaid lihtsalt toimub.

See oli tohutu nauding.

Miks pidi see rännak kestma nii kaua? Kas paarist päevast poleks piisanud?

Paari päevaga ei jõua mõistus end välja lülitada.

Esimene nädal kulub harjumisele. Teisel nädalal hakkad päriselt nautima. Kolmandal tuleb juba rohkem koduigatsust, aga siis tead ka, kuhu pead välja jõudma. See perspektiiv annab jõudu.

Kui lähed ainult üheks-kaheks päevaks ja juhtub halb ilm olevat, siis keskendudki ainult sellele, et ilm on halb ja miks ma üldse siin olen. Pikema aja jooksul koged kuuma, vihma, äikest, rahet ja ilusaid päevi. Üks ebamugav päev ei jää kogu teekonda määrama.

Minu eesmärk oli ka oma hing ja vaim läbi kammida. Selleks on vaja aega. Tuleb kõndida sinnamaani, kuni avastad, et peas ei olegi enam ühtegi mõtet.

Kas sa pead seda rännakut saavutuseks?

Ma ei tea. Ma ise ei oska seda niimoodi vaadata.

Oli raskeid hetki, aga rännak tervikuna ei tundunud mulle raske. Ilmselt sellepärast, et olin hästi ette valmistatud. Teised ütlevad, et 23 päeva ja 470 kilomeetrit on suur saavutus, aga ise seal sees olles sa lihtsalt lähed päev päeva järel.

Võib-olla on saavutus see, et sain tõestuse: ma suudan füüsiliselt liikuda ja saan ka vaimselt ning hingeliselt hakkama.

Ja nagu selliste asjadega ikka – pärast lõpetamist võid mõelda, et mitte kunagi enam. Aga kolme-nelja päeva pärast hakkad juba mõtlema, et võiks ju uuesti. Liikumine annab mingi hormonaalse ja emotsionaalse naudingu. Mina ei oska seda paremini seletada.

Nüüd on see tehtud. Mis tunne on ja mis saab edasi?

Praegu on tunne, et mitte miski ei takista mul seda uuesti teha. Uuesti ja uuesti – nii kaua, kuni süda tuksub ja jalg tatsub.

Järgmisel suvel tahaksin ette võtta Saaremaa. Võimaluse korral isegi neljaks nädalaks. Üks inimene on juba öelnud, et tahaks osa teekonnast kaasa teha. Võib-olla kõnnime ühe või kaks nädalat koos ja ülejäänud aja olen üksinda. Seekord oli mulle tähtis just üksi end läbi katsuda.

Välismaale ma päris üksinda minna ei tahaks. Sinna läheksin kahekesi. Kunagi võiks minna ka päris mägedesse, või alustuseks Norrasse või Rootsi. Võrumaal sain juba natuke tunda, kui teistsugune on liikuda seal, kus maastik pole enam nii tasane.

Edasi tuleb treenida. Treenimisest on saanud harjumus ja keha lausa nõuab seda. Vahel muidugi laiskled ka, aga üldiselt on liikumine nüüd elu osa.

See ongi pensioni eelis. Pensionile ei pea jääma siis, kui oled juba suremas. See võiks olla aeg, mil saad lõpuks elada ja lubada endale neid asju, milleks varem aega ei olnud.

Rändamine ei pea olema ka väga kallis. Kui varustus ja toit on olemas, võib elada üsna askeetlikult. Raha ei peaks olema liikumise takistus.

Vaatame, kui palju Jumal aega kingib. Selle rännaku tulemus on, et sain kinnituse: keha suudab, vaim suudab ja hing saab hakkama. Ning seesmine värk – hingeseisund – läheb kuidagi puhtamaks.

Diivani peal võib ka olla, aga kodus, oma voodis, sureb kõige rohkem inimesi.

Aamen.