Artikkel on ilmunud edasi.org lehel 25.07.2026

Ta ei joo enam. Vanasti lõppesid reedeõhtud baaris ja laupäevad uduse enesetunde ning veel udusemate mälestustega. Nüüd ärkab ta laupäeval kell kuus, tõmbab jooksutossud jalga ja läheb kahekümnekilomeetrisele ringile. Mõne aja pärast on esimesest poolmaratonist saanud maraton, siis ultrajooks. Kapis seisnud alkoholipudelid on asendunud tossukarpide, energiageelide ja medalitega.

Kõik on hästi. Või isegi väga hästi. Sport on ju tervislik. Eriti võrreldes alkoholiga. Inimene on end kokku võtnud, leidnud tahtejõu, muutnud oma elu ja saanud võib-olla oma alal väga heaks. Teda tunnustatakse. Vaata, milline enesedistsipliin! Milline sihikindlus! Milline võime kannatada!

Aga oletame, et ühel hetkel saab ta vigastada. Arst soovitab paar nädalat puhata. Tema ei suuda. Ta jookseb edasi, peidab valu, vähendab lähedastega suhtlemist ja muutub treeningu ärajäämisel ärevaks või lausa vihaseks.

Ka ütleb kaasa, et seda on liiga palju. Või õigemini: teda on liiga vähe. Kaasa ja pere jaoks. Nad olid alkoholi-sõpruse ajal lähedal lahutusele. Ta loobus ühest. Uus tuli asemele. Uuest ei taha loobuda. Lahutus pannakse taaskord lauale.

Kas midagi muutus? Kas sõltuvus seljatati või see muundus ühest olekust teise?

Kas on olemas sõltlase tüüpi inimene?

Rahvakeeles räägitakse vahel „sõltlase tüpaažist“. Mõni inimene olevat lihtsalt selline, et kui ta midagi teeb, teeb ta seda täiega. Üks klaas veini ei tule kõne allagi – kas terve pudel või mitte midagi. Väike jooksuring ei paku pinget – vaja on maratoni. Tööd ei tehta kaheksast viieni, vaid seni, kuni silme eest must. Mõõdukus tundub kuidagi maitsetu. Liiga lihtne.

Teadus nii lihtsat inimtüüpi siiski ei tunne. Ei ole olemas üht kindlat omaduste komplekti, mille põhjal saaks öelda, et sellest inimesest saab sõltlane ja teisest kindlasti mitte. Küll aga on inimestel sõltuvusliku käitumise suhtes erinev haavatavus. Verre paisatavate biokeemiliste molekulide tundlikkus. Ühele piisab sääsehammustusest, teine ei tee tundmagi, kui pool jalga on kellegi pureda. Oma osa võivad siin mängida pärilikkus, varasemad kogemused, traumad, keskkond, vaimse tervise probleemid ning see, kui tundlikult reageerib inimene tasule või ebamugavusele.

Mõni otsib tugevamalt uusi ja intensiivseid elamusi. Mõnel on keerulisem pidurdada hetkelist impulssi. Mõni suudab küll väga pikalt ennast kontrollida, aga kaldub seejuures jäikusesse: kord juba alustatud tegevust on peaaegu võimatu pooleli jätta. Ja mõnele inimesele on eriti raske taluda ärevust, tühjust, igavust või teadmatust.

Väliselt võivad need olla täiesti erinevad inimesed. Ühine joon ei pruugi olla naudingu otsimine, vaid vajadus oma sisemist seisundit kiiresti muuta. Korraks rahuneda. Mitte mõelda. Midagi tunda. Või vastupidi – mitte midagi tunda.

Üks inimene teeb seda alkoholiga, teine toiduga, kolmas tööga, neljas telefoniga ja viies neljatunnise rattasõiduga. Aine või tegevus on erinev, kuid selle funktsioon võib olla üllatavalt sarnane.

Kui üks sõltuvus kaob, kas teine tuleb asemele?

Sõltuvuse asendamisest räägitakse palju. Alkoholi tarvitamise lõpetanud inimene hakkab sööma magusat. Samamoodi suitsetamisest loobunuga, kes võtab kaalus juurde. Hasartmängudest eemaldunu sukeldub töösse. Söömise tugeva kontrolli alla saanud inimene hakkab ülemäära treenima.

Selle kohta võib silme ette manada ka kujutluspildi, kus surud mullamuti pea ühest august alla, aga ta vupsab järgmisest üles.

Teadus ütleb, et selline asendamine on võimalik küll, kuid kindlasti mitte vältimatu. Süstemaatilises ülevaates, kuhu kaasati 96 sõltuvusest taastumist käsitlenud uuringut, leidis vaid osa uuringutest selgeid tõendeid ühe sõltuvuskäitumise asendamise kohta teisega. Sagedamini nähti hoopis mitme probleemse käitumise samaaegset vähenemist. Teisisõnu ei pea sõltuvus paratamatult ühest vormist teise muunduma. See on oluline teadmine.

Ei ole nii, et kord sõltuvusse sattunud inimene peab elu lõpuni endale uut ja võimalikult vähe kahjulikku sõltuvust otsima. Küll aga võib probleem ümber paikneda juhul, kui muudetakse ainult nähtavat käitumist, kuid tähelepanuta jääb vajadus, mida see käitumine rahuldas.

Oletame, et õhtune vein aitas inimesel tööpäeva lõpetada. See lõi piiri kohustuste ja puhkamise vahele, vähendas pinget ning vaigistas peas ringi kihutavaid mõtteid. Kui vein ära võtta, säilub vajadus mingisuguse üleminekurituaali järele ikka. Sest midagi on puudu.

Selle koha võib täita jalutuskäik, vestlus, saun, hea toit, muusika või mõni muu tegevus, mille üle inimesel säilib kontroll. Aga äärmuslikkuses võib see muutuda jäigaks rituaaliks, mis hõlmab mitu tundi trenni olenemata tervisest, ilmast ja pere plaanidest. Või toidukord, mida ei vajata nälja, vaid rahunemise pärast. Või telefon, mis tuleb kätte võtta kohe, kui tekib sekund vaikust. Vahend muutub. Vajadus jääb. Midagi pole muutunud.

Seetõttu on harjumuse muutmisel kasulik küsida mitte ainult: „Kuidas ma selle lõpetan?“, vaid ka: „Mis vajadust see minus rahuldab?“.

Me ei ole sõltuvuses ainult naudingust

Sõltuvust seostatakse tavaliselt mõnuga. Alkohol, narkootikumid, hasartmängud, toit – miski tekitab hea tunde ja inimene tahab seda aina uuesti. Tegelikkus on natuke keerulisem.

Alguses võib käitumine tõesti pakkuda elevust, naudingut või tugevat tasu. Aja jooksul võib aga keskmesse tõusta hoopis ebameeldiva seisundi vältimine. Inimene ei joo enam sellepärast, et pidu oleks lõbusam, vaid selleks, et ilma alkoholita tekkinud rahutus kaoks. Ta ei kontrolli telefoni sellepärast, et seal ootaks midagi põnevat, vaid sellepärast, et kontrollimata jätmine tekitab pinge. Ta ei lähe trenni rõõmust liikumise vastu, vaid seetõttu, et treeningu ärajätmine tooks süütunde.

Naudingu otsimisest on saanud ebamugavuse vältimine. Mis omakorda toob kaasa vabaduse vähenemise.

See võib juhtuda ka täiesti tavaliste ja pealtnäha tervislike tegevustega. Töö annab inimesele tähenduse, tunnustuse ja kontrollitunde. Sport parandab meeleolu ning vähendab ärevust. Korrastatud toitumine loob struktuuri. Eneseareng annab lootuse, et homme olen parem inimene. Kõik need võivad elu päriselt paremaks teha.

Aga need võivad muutuda ka viisiks, kuidas me ei pea kunagi peatuma, teadmatuses olema, kurbust tundma või iseendaga vaikuses kohtuma.

Sõltuvused, mida tasutatakse medalitega

Alkoholi liigtarvitamist peetakse probleemiks. Ööpäev läbi töötavat inimest nimetatakse sageli pühendunuks. Kontrollimatut söömist hinnatakse kriitliselt. Ülimalt ranget toidukontrolli võidakse nimetada tahtejõuks. Hasartmängusõltuvus tundub ohtlik. Inimene, kes treenib haigena, vigastatuna ja suhteid ohverdades, võib kõrvaltvaatajate silmis olla lihtsalt erakordselt distsiplineeritud. Me hindame käitumist suuresti selle järgi, millise tulemuse see annab.

Kui inimene võidab medaleid, ehitab eduka ettevõtte, näeb hea välja või saab palju tehtud, tundub väiklane küsida, kas selle kõige taga on ka midagi ebatervet. Tulemus räägib justkui iseenda eest. Aga väljast nähtav edu ei ütle alati midagi selle kohta, kui vaba inimene oma käitumises on.

Üks võib töötada kaksteist tundi päevas, sest tal on ajutiselt oluline projekt, ta naudib seda ja oskab pärast projekti lõppu töökoormust vähendada. Teine töötab sama palju, sest puhates tekib tal ärevus, väärtusetuse tunne või süü. Tundide arv on sama. Psühholoogiline suhe tööga on aga täiesti erinev.

Samamoodi võib üks inimene joosta sada kilomeetrit nädalas ning olla oma tegevuses vaba ja paindlik. Teine võib joosta kolmkümmend kilomeetrit, kuid teha seda sisemise sunni tõttu. Probleemi ei määra ainult kogus.

Olulisem on endalt küsida, mis juhtub siis, kui ma seda teha ei saa?

Miks sobib vastupidavussport mõnele inimesele eriti hästi?

Augusti eelviimasel nädalal täitub Tallinn spordientusiastidega – triatleetidega, kes tulnud osalema IRONMAN Tallinna nädalavahetusel. Tavainimese ängiks pannakse kinni paljud teed, liiklus on tugevalt häiritud ja süütenöörid on kulunud uskumatult lühikesteks ja valmis plahvatama. Aga neid inimesi, kes on selle tee jalge alla võtnud tuleb aasta-aastalt aina juurde. Miks küll?

Siinkohal on vastupidavussport sõltuvusliku käitumise vaatlemiseks hea näide, sest selles kohtuvad väga paljud tugevad tasud. Pikk ja rütmiline liikumine muudab inimese sisemist seisundit. Mõtted rahunevad, tähelepanu kitseneb ja igapäevased probleemid nihkuvad tahaplaanile. Keha väsitamine võib olla erakordselt tõhus viis vaimse pinge vähendamiseks.

Lisaks pakub vastupidavussport selget struktuuri. Kilomeetrid, minutid, pulsisagedus, võimsus, treeningtunnid, tõusumeetrid – kõike saab mõõta. Alati on võimalik natuke rohkem teha. Natuke kiiremini. Natuke kaugemale.

Saadud tasu ei ole ainult kehaline. Inimene saab tunnustuse, kogukonna ja tugeva identiteedi. Temast saab jooksja, rattur, triatleet või ultrasportlane. Ta ei ole enam inimene, kes võitleb alkoholiga. Ta on inimene, kes valmistub järgmiseks maratoniks. See võib olla tohutult tervendav.

Liikumist kasutatakse põhjusega ka sõltuvushäiretest taastumise toetamiseks. See võib parandada meeleolu, vähendada stressi, anda päevale struktuuri ja aidata üles ehitada uut identiteeti. Sport ei ole alkoholiga võrreldes lihtsalt teine samaväärne sõltuvus. Üks kahjustab organismi otseselt, teine on sobivas koguses üks tervise olulisemaid toetajaid. Treeningut käsitlevad ülevaated leiavad, et liikumisel võib olla sõltuvusravi toetava meetmena kasu, kuigi tulemused ei ole kõigi ainete ja kõigi inimeste puhul ühesugused.

Seega oleks ülekohtune vaadata alkoholist loobunud maratonijooksjat ja öelda: „Sa pole midagi lahendanud, vahetasid lihtsalt sõltuvust.“ Võib-olla päästis jooksmine tema elu.

Küsimus on pigem selles, kas sport aitab elu avaramaks muuta või hakkab kogu elu enda ümber kokku tõmbama.

Kes keda juhib?

Kõige olulisem märk tervest suhtest ükspuha mis tegevusega, on paindlikkus. Kas puhkepäev on okei, kas muutused treeningplaanis toetavad arengut? Või tekivad siis ärevus, süütunne ja tunne, et olen midagi väärtuslikku kaotanud?

Endalt tasub aeg-ajalt küsida, kas see kirglik tegevus muudab mu elu rikkamaks või järjest kitsamaks? Ja seda mitte ainult minu enda arvates, vaid kas nõustuvad minuga ka lähedased?

Kui tegevus aitab, ei pea seda tingimata vähendama. Küll aga tasub selle kõrvale teadlikult ehitada teisi toetavaid harjumusi. Olgu selleks jalutamine looduses, loominguga tegelemine, vestlemine või lihtsalt oskus mõnda aega ebamugavat tunnet taluda.

Kasulik on märgata ka hetke enne tegevust. Mis juhtus vahetult enne, kui tekkis vajadus minna trenni, avada külmkapp, võtta telefon või valada klaas veini? Kas põhjus oli väsimus, ärevus, üksindus, igavus või tunne, et ma pole piisavalt hea?

Juba mõte sellele loob väikese pausi impulsi ja tegevuse vahele. Selles pausis tekib valik.

Hea harjumus ei pea olema mõõdukas ega lihtne. See võib nõuda suurt pühendumist. Kuid see peaks toetama elu, mitte muutuma ainsaks viisiks, mis õigustab eksistentsi. Kõige olulisem pole seega see, kas harjumust pidada tervislikuks või kahjulikuks. Oluline on, kas meie juhime seda või juhib see meid.