Umbes korra kuus saan rõõmustava kirja postkasti, kus tuntakse huvi kinesioteipimise ja hallux valguse vastu. Rõõmustav pole mitte see, et inimesel on probleem, vaid see, et sõna levib, et peale operatsiooni on ka teisi alternatiive.

Siiski tahan selles valguses kummutada arvamust, et kinesioteipimine on lihtne nagu plaasterdamine. Ilma spetsiifiliste inimfüsioloogia teadmisteta (kust lihas algab, kuhu kinnitub, mis on tema funktsioon jms.) ja teipimise oskusteta (kuhu panna baas, kuhu poole lihast venitada, millise pingega jne.) pole võimalik seda eesmärgipäraselt kasutada. Kindlasti tõstab tõhusust eelnevalt tehtud massaaž, mis soojendab ja venitab teipimist vajavat kohta.

Tihti arutame teipimise iseärasusi massööriga (lingile vajutades ole valmis paremas nurgas päikese pealt muusikat kinni keerama..) ja kuulen, kuidas iga juhtum on ainulaadne – nii teipimistehnika kui ka tulemuste kiiruse poolest. Ehk kannatalikkus peab olema endasse sisse kirjutatud, kui otsustad seda teed minna.

Aga usku mul teipimise toimesse jagub. Viimane keerulisem probleem oli paistetava ja valutava pindluuga, mis vajas lümfimassaaži ja algul lümfi-võttega teipimist, et paistetust alla saada ja siis juba lihasteipimist, et jõudlust taastada. Umbes nädalaga oli teema unustatud, aga toetavat teipimist (just enne võistlusi) teeme ikka. Samas poleks asi kindlasti nii hulluks läinudki, kui ma poleks olnud eemal vaid oleks esimeste sümptomite peale juba abi saanud.

Ma ei usu, et ma olen väga palju nõrgema lihaskonnaga, kui keskmine harrastussportlane, aga ma kasutan ära võimaluse ja teibime esimesel vajadusel / võimalusel. Ja mul on ütlemata hea meel, et saan selles valdkonnas kasutan professionaalide oskusi enda tervise heaks 🙂

Sillerdavad täpikesed kinesioteibil näitavad, et õhk käib läbi ja tegu pole kinnise “kilega”

Tristar 111, 2012. Õlg on teibitud. (c) Stuudiopunkt