Mulle ei meeldi minevik ega tulevik, olevikus peaks suutma olla. Ma alati ei suuda. Aga ma ei räägi ka aasta esimesel päeval millestki muust, kui tänasest trennist. Olgu, natukene elisest ka.

Jõululaupäeval läks mul kumm, vanaaasta viimasel päeval käisin jooksmas ja naasin koju verise käega. Tegelikult oli katki ainult sõrm, aga kuna haav oli sügav ja valus, siis ei tahtnud sõrme koguaeg kindasse suruda ja mingi hetk avastasin, et terve käsi on vereniredega kaetud – päris sürr oli nii joosta 🙂 Kuidas juhtus? Triviaalselt. Tahtsin kiiresti ühe kivi talla alt ära saada, aga va põrguline oli terav nagu nuga, lõikaski augu sisse.

**

Aga tänasest. 3h ratast oli plaanis. 1:20 (lõikudena) sellest aeroobse läve all ehk minu puhul ~167 pulsiga. Sain kodunt minema alles kella 1 ajal. Ma parem ei räägi, et jookse vahetades (lumi on lõpuks maad katnud) ei käinud esijooks jälle ringi – lapik kruvikeeraja ja natukene jõudu muutsid asja paremaks (jah, hooldusesse peab ta viima).

Igal juhul olid tänased sõidutingimused lausa ideaalsed – õhuke lumekord, tuuletu, nulli-ringis ja päike paistis.

Ja siis hakkas päike loojuma, sõidetud 2 tundi ja 12 minutit. Jook oli selleks hetkeks külmunud ning 2 viilu leiba söödud. Lõigud tehtud ja tiksusin kodu poole.

Siis tuli udu. Ja läks külmaks. Varbad hakkasid külmetama. Aga kergtee oli täis jalutavaid inimesi – koertega ja ilma. Ma eelistan ilma, ei mina tea, kas nad (koerad) on minuga ka siis sõbralikud, kui ma täie lauluga neile seljatagant lähenen. Ja inimesed olid väljas oma uus-aasta-lubaduse pärast? Eelnevad aastad on näidanud, et esimestel jaanuarinädalatel on bassein ka rahvast rohkem täis.

Koju jõudsin 3 tundi ja 22 minutit hiljem. Minu meelest täitsa asjalik aasta esimene päev. Jõuluks sain kolm raamatut kingituseks. Tänaseks on poolteist nendest läbi. Loen nüüd edasi. Ilukirjandus võimaldab täielikku puhkust.