Mäletate jõululaupäeva hommikut? Vett tuli ülalt ja alt ehk sellist jõuluilma ei mäleta mina küll, aga võibolla tuleneb see sellest, et ma pole ka iga aasta sel päeval rattaga tahtnud sõita.

Igal juhul oli plaanis tol korral 2h30min ratast. Säädsin ennast siis teele. Möödusin külapoest, uhasin edasi, ups.. klassikillud, põrutasin edasi, onu-kartuli-müüja jäi seljataha ja võtsin just kerget laskumist, kui.. mis ma näen – kumm tühi. Palju õnne!

Teadsin ju iga kord, et kõnnin õhkõrnal jääl, kui olin kõik oma sisekummid ära kulutanud ja rattakotis ning taskus istusid ainult (h)eeblid ja õhkballoon (mida ma küll lootsin, et mõnel mööda sõitval autol on 26” sisekumm pagasiruumis?). No tegelikult olin ma lootnud, et sõbrake on samal ajal sõidus ja tal ju tagavarakumm olemas. Helistan.. “telefon, millele te helistate..” Pagan.

Uus kõne “Küpsetad jah? Kuule, mul läks kumm. Saad järgi tulla?” 10min ootamist, ratas autosse ning koju tagasi. Viimane sisekumm teise ratta jooksu küljest välja ja vahetus. Uuele katsele. Õnnestus.

Tänaseks on mul 4 sisekummi tagavaraks, peaasi, et neid mineku kiiruses maha ei unustaks. Või ei juhtuks nagu suvel juhtus – põmm-pauk ja mõlemad kummid purud – õnneks ei juhtunud see minuga 🙂

———–

Ei, ma ei oota lund, aga mul pole midagi selle vastu, kui ta tuleb – mina jooksen, ujun, sõidan ratast ikka edasi. Ja ära ei tüüta.

—

Mõtlesin täna joostes, kui koolipoisid mulle vastu kõndisid, et olles igapäevaselt kooliga seotud, võibolla ei olegi mul vaja nendele lastele/noortele rääkida, et “tehke sporti”? Eeskuju on ju nakkav? Kui ma pea igapäev mõnega nendest trenniteel kohakuti olen ja nad näevad, et päriselt tehakse ka sporti, iga ilmaga. Olgu see kiilasjääl rattaga sõitmine või tuules ja paduvihmas jooksmine – see paistab ju silma.

—

Teisipäeval oli mingi-nimeline torm, rajutas ja möllas, puud olid lookas. Kui ma koridori astusin, vaatasin aknast välja ja no sellist padukat pole ma talvel jällegi näinud (erakordsel ajal ikka elame :)). Sain aru, et olin toas ainult kraadi vaadanud, et otsustada, kui paksult peaks riide panema ehk ei eksisteeri võimalust, _kas_ minna trenni vaid ainult _millega_. See on umbes sama ebanormaalne kui järgmisel päeval ärgata kell 6 hommikul ja minna ratast sõitma – 2h15min, sest rohkem võimalusi ei paistnud päeva jooksul tulema. Olud olid täiesti võrratud aasta lõpu kohta – kuiv tee ja tuulevaikus. Ainus, mis eelmise päeva tormi meenutas, olid hunnikus oksarisu kergteel ja mõned langenud puud. Hea, et korralik valgustus on olemas, muidu oleks küll millelegi otsa võinud põrutada.

Trenni lõpus tõusis juba päike, väga võimas. (Unevõla tegin tagasi kinos, kui magasin pool filmist “Alvin ja koopaoravad” lihtsalt südamerahus maha.)