(Artikkel on ilmunud 29.01.2022 Edasi.org lehel)

Miks otsustab spordikauge inimene sõrme spordi(kuradile) ulatada ja lisaks kaasata protsessi ka treeneri? Miks otsustab mitte(profi)sportlase taustaga inimene saada treeneriks – mida see talle annab? Nende küsimuste üle arutlevad Karmen Reinpõld (40) treenerina ja Andres Kütt (46) harrastussportlasena, kes on omavahel koostööd tegemas kolmandat hooaega.

Andres Kütt on hariduselt statistik, hingelt insener ja elukutselt keeruliste süsteemide arhitekt ning elab Tallinnas koos abikaasa, kahe liiga kiiresti sirguva lapse ning ilmselt liiga suure hulga kitarridega. Andres alustas sportimist jooksmisega oktoobris 2018 ja 2019. aasta sügiseks oli ta jõudnud läbida esimese poolmaratoni, aga teha ka jalale liiga. Ujumine oli sisuliselt võõras ja ratta osas oli olemas mälestus maastikurattamaratonidest. 2019. aasta lõpust alustasid nad koostööd ja 2021. aasta suvel võistles Andres oma esimesel poolpikal Ironmani distantsil (1,9 km ujumist, 90 km ratast, 21,1 km jooksu), alistades seal 6 tunni piiri. “Millalgi pidi ju raskeks minema?” oli Andres peale võistlust isegi kergelt pettunud. “Kui treenitus on hea, siis läbimine ei lähe raskeks – aga siit saab kiiremaks minna küll,” olid treeneri sõnad.

Karmen: Andres, sa oled ennast kirjeldanud kui spordikauget (kooliajal lausa sporti pelgavat/põlgavat) meest. Mis sundis sind sportlaseks hakkama? (Või kuidas muudmoodi kirjeldada inimest, kes pühendab regulaarse osa oma päevast spordiharrastusele).

Andres: Nagu sageli, oli ajendiks kehakaal. Hakkasin sellega tegelema ning avastasin üllatusega, kui meditatiivne tegevus kestvussport on. Olen tõesti olnud hästi spordikauge inimene ning pigem läbinud xDreami B-rada või rattamaratoni seikluse, kui spordi mõttes. Selgus aga, et paaritunnine ratta- või jooksuring on suurepärane viis mitte millestki mõelda. Samuti paelub mind spordi juures progress, mulle meeldib olla täna kasvõi millimeetri võrra parem, kui ma olin eile. Hea enesetunne on kirsiks metafoorsel tordil.

Andres: Aga kuidas sina treeneriks said? Kas sa tegid enne sporti ja siis hakkasid treenima või tuli see kuidagi teaduse kaudu või kuidagi veel teisiti?

Karmen: Keeruline vastata – lihtsalt juhtus nii. Kooliajal olin väga sportlik, aga trennis pole ma sisuliselt kunagi käinud (kool oli kodunt kaugel, aga mängisime sportlikke mänge kodukülas hommikust õhtuni) – aga sai kooli esindatud kõiges – korvpall ja võrkpall, sprinterlikud alad kergejõustikus. Oma esimeselt ülikoolihariduselt olen insener, geoloog, lõpetanud TTÜ. Sellel ajal sündisid ka meie tütred. Otsisin kohta päikese all, aga miski ei paelunud süvitsi. Kolmekümnendate lõpus avastasime taaskord abikaasaga spordi, seekord vastupidavusspordi. Üks asi viis teiseni, tekkis mingi lõputu huvi ja põnevus ja nii ma kaevusin sellesse maailma – füsioloogia ja tehnoloogia said põhilisteks märksõnadeks. Kuigi mul oli magistrikraadiga võrdsustatud haridus ja oleksin võinud minna otse doktorantuuri, siis kehakultuuri magistrantuuri ma sellega ei saanud. Alustasin alguses. Tegin erialase bakalaureuse kraadi Tallinna Ülikoolis ja magistrikraadi Tartu Ülikoolis. Nüüd olen tagasi Tallinna Ülikoolis tegemas oma doktorikraadi. Niimoodi kirjeldades tundub ajalugu lineaarne, aga saatan (ja päris elu) on detailides, nagu treeningprotsessiski. Seep’ see ongi mind kütkestanud mõlema juures.

Karmen: Mis sul silma põlema paneb? Ehk mis sunnib sind igapäevaselt spordiriided selga tõmbama ja pingutama ning kindlasti mõnel päeval ka kannatama? Mis on see edasiviiv jõud?

Andres: Ma olen lõputult laisk ja mugav inimene. Seetõttu ma küll tunnen trennist puudust (näiteks praegu, haiguse tõttu), kuid trenni mineku ees on parajalt kõrge barjäär. Seda aitab ühest küljest ületada tekkinud arusaam, et enne trenni on motivatsioon pigem väga harv nähtus ja et ägedaid asju juhtub kas trenni ajal või pärast seda. Ei ole harvad juhud, kui välja minnes on enesetunne kehv ja ilm paha, kuid keset trenni juhtub midagi maagilist. Ja eks neid momente tasub otsima minna. Teisalt aga on oluline seda barjääri mitte üldse sellisena tekitada. Ma saan aru, et mõnel juhul on küsimus identiteedis: ma olen sportlane ja sportlane teeb trenni. Minu puhul on küsimus üheselt treeneris: kui mulle on ülesanne antud, siis see saab täidetud. Ma (veel?) väga ei identifitseeri ennast sportlasena, kuid mul on majasuurune kohusetunne, mis ülimalt harva lubab planeeritud trenni vahele jätta. Kui kirjas on, tuleb teha. Tõenäoliselt kõik see ajas muutub, tunnen ennast üha rohkem sportlasena ja ka laiskus tundub tasapisi taanduvat. Ootan põnevusega, kuhu ma nii välja jõuan!

Andres: Aga mis sind, Karmen, toidab? Ehk, mis paneb sind tegelema teise inimesega? Treeneri amet on ju selles mõttes tänamatu, et sa toimid alati teiste inimeste kaudu, ennast saaks ju ka lihtsamini teostada?

Karmen: Ilus oleks öelda, et minust sai treener, sest mu missioon on inimesi aidata ja toetada. Aga ma arvan, et algne tõuge tuli huvist mõista inimkeha toimimist, treeningute mõju organismile ja kasutada erinevaid tehnoloogilisi võimalusi selle protsessi juhtimiseks. Ma olen pigem eraklik, introvertne inimene ja inimestega suhtlemine pole mulle loomuomane, kuid tunnistan, et üks hetk avastasin, et just need suhtlemised toidavad mind. Toidavad sama palju, kui rahulolu sportlase arengust ja saavutustest. Treeningprotsessis on ebaõnnestumisi märgatavalt rohkem, kui suuri õnnestumisi. Ja treenerina on lihtne enda kanda võtta just neid esimesi ning kui selle protsessi tervikut ei naudiks, siis oleks tegemist tervist kahjustava tööga. Ma olen seda üle kümne aasta teinud ja kuigi on päevi, mis suruvad õlad längu, siis õhin, millega ma töösse sukeldun pole kuhugi kadunud ja toidab ning kuidas veel.

Karmen: Millised treeningute ja võistlemisega seotud olukorrad annavad sulle eduelamust ja milliste hetkedega on kõige raskem hakkama saada? Nii füüsiliselt kui vaimselt. Milline on suurim väljakutse, millega pead igapäevaselt silmitsi seisma, et teha regulaarselt trenni?

Andres: Kõige suurem eduelamus on see, kui ma olen kas raske trenni või võistluse maksimaalselt ära teinud. Mu sportlik tase ei võimalda eriti teisi võistlejaid võita, ennast aga küll. See ei tähenda, et ma ei naudi lõpuspurdiga kellegi ees saavutatud poolesekundilist edu, aga tegu  on pigem uhkusetundega oma võime üle kehast viimast võtta, kui üleolekutundega kaasvõistlejast. Kõige raskem on hakkama saada kriisimomentidega rajal, kui kas tehnilistel põhjustel või füüsiliselt on tunne, et nüüd on kõik. Üldiselt igal võistlusel mõni selline hetk tekib, vahel ka mitu. Üks kõige suuremaid väärtusi, mida sport mulle on andnud, on teadmine, et sellised hetked lähevad üle. Kui ainult mitte järgi jätta. Igapäevaselt on keeruline üle saada oodatavalt rasketest trennidest. Ma kardan neid, viivitan vette või õue minekuga, enese kokku võtmisele kulub parajalt aega. Siis on oluline meeles pidada, et kellelegi ei anta rohkem, kui ta kanda jaksab. Ei elu ega treeneri poolt. Mõlemat tuleb usaldada ja see aitab hirmust üle saada.

Andres: Siinkohal ma tahaksin küsida, et kuidas sa ära tunned, millal ja mil viisil sportlasel raske on? Ma olen kogenud, kuidas sa täiesti märkamatult mu hirme maha võtad, palju siin on kunsti ja kui palju aitab teadus?

Karmen: Mõnikord ma ise ka mõtlen, kas ma kujutan seda ette, et ma tajun sportlast ja tema seisundit „kuklakarvadega“. Aga tegelikult on see pikk protsess – mõnega pikem, kui teisega. Ja mõnega ei õnnestugi ning see on normaale. Aga kui sportlane on avatud, jagab enda mõtteid, usub protsessi, siis ühest hetkest tekib usalduslik side ning siis on alus loodud tõeliselt viljakale koostööle, mis pakub sügavat naudingut erinevatel tasemetel – intellektuaalne, inimlik, tehnoloogiline – whole shebang. Ja ma olen lõpmatult tänulik selle julguse eest end avada ja ei pea seda kuidagi iseenesest mõistetavaks. Ja mina pean oskama seda usaldust vastu võtta ning see on ajas kasvav oskus – õpid läbi kogemuse ja väga palju teadlikku kunsti ja teadust siin taga ei ole, sest ma natukene kardan, et siis kaoks ära see Karmen, oma puuduste ja tugevustega, kes on tõenäoliselt oluline osa sellest tervikust.

Karmen: Sa oled erialaselt oma valdkonna tipptegija. Sul on sügav soov asjadest aru saada, sa loed ja uurid ja tunned huvi ka spordi nüansside kohta. Miks sa otsustasid sellesse protsessi treeneri kaasata?

Andres: Justnimelt seepärast, et ma saan aru, et ma spordi valdkonnas kindlasti mitte ei ole ligilähedaseltki asjatundja ega ilmselt ka saa selleks mitte kunagi. Mis lootus on mul eales jõuda samale tasemele inimesega, kes on ise sportinud, teisi treeninud ja sel teemal teadust teinud? Ei mingit! Puht praktiliselt ei ole mõistlik kulutada aega ise pusimisele, kui saab spetsialistilt abi paluda. Ma ju ei lähe omal ise pimesoolt välja lõikama, kuigi kindlasti oleks võimalik vastav haridus omandada! Samuti jõudsin ma läbi füüsilise valu teadmiseni, et ma olen suuteline endale liiga tegema. Nagu öeldud, olen kangekaelne, lisaks tahan kõiki asju teha võimalikult hästi. Olen eluaeg kõik asjad saavutanud raske, pikaajalise ja järgijätmatu tööga. Paraku spordis nii ei saa, keha ja vaim ei allu lõpmatuseni toorele jõule. Ilma sinuta, Karmen, ma oleks endale ammu kas vaimselt või füüsiliselt pöördumatult liiga teinud. Ja, muidugi, on minu üks peamisi liikumapanevaid jõude kohusetunne. Aga ilma välise osapooleta ei ole ka kohusetunnet.

Andres: Teistpidi võib küsida, et miks ja kuidas kaasab treener protsessi sportlast? Vahel me ju näeme (Peking ja iluuisutamine, näiteks), et sportlane on lihtsalt treeningprotsessi objekt?

Karmen: Ma ei oska sellele vastata. Või ma ei oska seda niimoodi vaadata. Mina olen selles protsessis sportlase jaoks. Minul on kindlasti sportlast vaja (muidu ma poleks treener), aga sportlane ei pea minu jaoks midagi tegema, midagi tõestama, midagi saavutama, ta pole selles protsessis minu pärast. Ainult tema enda jaoks ja minu roll on toetada sportlast teekonnal tippu ja just sellisesse tippu, kuhu tema tahab jõuda. Ei, see ei tähenda, et mina sellest midagi ei saa. Kui see nii oleks, siis mis lõbu oleks mul selles mängus üldse kaasa teha? Minu võimalus on seda protsessi mõista ja aidata juhtida. Ja kui koostöö sujub ja mõlemad pooled võtavad vastutuse, teevad töö ära ja saavutavad tulemuse, siis see on tohutult rahuldust pakkuv.

Karmen: Aga mis muudab treeneri ja sportlase suhte toimivaks? Mida sina sellest ootad? Ja mida see sinule annab?

Andres: Väga lihtne oleks öelda, et suhe toimib, kui mõlemad osapooled saavutavad oma selgelt sõnastatud ja omavahel kooskõlalised eesmärgid. Paraku ei ole see kindlasti kogu tõde. Tean omast kurvast kogemusest, et kui treener soovib üht ja sportlane teist, suhe ei toimi. Kui koostöö tugineb millegi saamisel, siis eesmärkide kattuvusest siiski minu arvates ei piisa. Sportlane saab treeningplaani, treener saab arve makstud ja ehk ka ilusa rea CV-sse. Aga see ei ole viis, kuidas head meeskonnad toimivad, miks inimesed sõbrustavad ja peret loovad. Toimivad suhted tuginevad minu kogemuses andmisel. Nüansivahe, kuid ülimalt oluline. Küsimus ei ole mitte selles, mida ma võiksin treenerilt saada, vaid mida mul on talle anda. Kui mõlemal poolel on teisele midagi anda ja teine pool seda miskit ka vajab, suhe toimib. Konks on selles, et nii vaimselt ja füüsiliselt keerulises valdkonnas, nagu kestvussport, on raske oma tegelikest vajadustest endale aru anda. Veel keerulisem on seda teha inimesena.

Andres: Minul on ju suhteliselt lihtne minna treeneri juurde abi saama. Ja kui koostöö ei sobi, siis proovin kellegi teisega uuesti. Aga kuidas sina enda sees sportlase ja treeneri rolli ühendad või neid lahus hoiad? Kingsepal ei pidada kingi olema aga sinu sportlikud tulemused on ju vägagi korralikud?

Karmen: Kindlasti teema, mida ma olen pidanud enda jaoks selgeks mõtlema. Ma olen tohutult võistluslik. Võit on minu jaoks oluline. Ja mulle ei meeldi kaotada, ma olen selles kohe päris kehva. Aga ma kasutangi seda oma treeneritöös ära, sest ma tahan, et minu töö treenerina oleks võitjalik, et see aitaks areneda ja jõuda tippu, töö on minu jaoks kõige olulisem. Ma treenin ka ise palju, aga eelkõige kasutan ennast katsejänesena – uued tehnoloogiad, uued võtted, piiride kompamine. Samas annan endale aru, et minu näol on tegemist pigem erandiga ja ainult enda pealt ma sportlaspopulatsioonile järeldusi ei laienda. Aga ma saan hea sisendi, mida testima ja katsetama hakata ja mul on võimalus töötada nii paljude ja eritüübiliste sportlastega – mingi tõde sealt vaikselt koorub. Ja see on nii põnev ning seob treeneri ja sportlase rollid tervikuks.

Karmen: Kui sa saaksid anda 19-aastasele Andresele sportliku eluviisiga seoses nõu, siis millist nõu sa annaksid?

Andres: Venita! Siis venita veel natuke. Ja siis veel. See ei ole naljakas ka, kui paljudest vaevustest ma olen lihtsalt järjepideva venitamisega lahti saanud! Tänapäeva inimese eluviis ei võimalda mitte kunagi kõigi lihaste ühtlast koormust. Mis paratamatult viib mingite lihaste lühenemiste ja teiste pikenemisteni, mis omakorda viib keha tasakaalust välja tekitades kõikvõimalikke pingeid, valusid ja põletikke. Kui on venitatud, tuleks tegelda tehnikaga. Lähed suusatama? Õpi suusatama! Ujud? Tee omale tehnika selgeks! Isegi jooksu puhul on massiliselt nüansse, millesse süüvimine väldib vigastusi ja teeb kogu protsessi palju nauditavamaks. Kindlasti saab noorest peast toore jõuga igasugu asju tehtud, aga saab ka palju lihtsamini. Järele mõeldes, koolis kehalise kasvatuse tunnis ei õpetanud meid mitte keegi ei jooksma, suusatama või ujuma. Paremal juhul näidati ette palliviske tehnika. Aga isegi lõuga saab valesti tõmmata!

Andres: Treeneri vaatenurgast on ju tegemist parajalt keerulise ülesandega. Tehnika harjutamine või venitamine on tüütu ja selle eesmärki noor inimene ei taju. Lihtsalt ringi lippamine annab kindlasti rohkem liikumisrõõmu aga jätab puudulikuks oskused. Kuidas neid kahte mõistlikus tasakaalus hoida?

Karmen: Pole (tipp)sportlast, kelle tehnikat pole võimalik paremaks saada. Aga, kas olümpiavõitjal on parim tehnika? Ei pruugi. Tehnika on osa tervikust, millele tuleb tähelepanu pöörata ja teadvustada. Samas teooriast hoolimata, pole alati võimalik biomehaaniliselt tegevust õigesti sooritada, sest meie kehad pole ideaalsed. Piiravaks võib saada näiteks lühenenud kannakõõlus, mis kõigist pingutuste hoolimata ei pruugi oma normaalset funktsiooni taastada jne. Aga püüelda parima poole võib ju ikka. Treener saab pakkuda teooriat ja seletada vajadust, valideerida visuaalselt ja anda tagasisidet, aga töö peab jääma sportlase vastutuseks. Samamoodi on treeningutega – treeneri tehtud plaan võib olla ideaalne, aga kui sportlane tööd ära ei tee…

Karmen: Kuid Andres, kuhu sa teel oled?

Andres: Hetkel olen teel Konale, Hawaiil (MM täispikas triatlonis – 3.8 km ujumist, 180 km ratast, 42.2 km jooksu; lisaks kõrvetav kuumus ja tuul). Ka maraton algab esimest sammust ja, kuigi ma endale teekonna pikkusest ilmselt adekvaatset aru ei anna, olen siiski astumas esimest sammu olemaks kord Kona Ironmani finišis. Ma ei tea, kas ja millal ma kohale jõuan või kas sellise eesmärgi seadmine on mõistlik. Ilmselt pigem mitte. Aga ma tean, et mulle meeldib teel olla, mulle meeldivad sellelt teelt avanevad vaated ja see tunne, et järgmise käänaku taga võib leiduda uus ja põnev seiklus. Kui protsessi nautida, siis milleks seada käegakatsutavaid eesmärke? Nii jääb ju teekond lühikeseks!

Andres Kütt on mees, kes alustas uurides arvuteid ja tegeleb nüüd organisatsioonide ja muu keerulisega. Ta on enda jaoks leidnud silmapiiri tuulise kutse ning võrrandite salapära, kuid enese sisemist rütmi ta veel pole tajunud ära. Hariduselt on ta statistik, hingelt insener ja elukutselt keeruliste süsteemide arhitekt ning elab Tallinnas koos abikaasa, kahe liiga kiiresti sirguva lapse ning ilmselt liiga suure hulga kitarridega.