(Artikkel on ilmunud 02.12.2021 Edasi.org lehel)

Kell läheneb vaevu neljale pärastlõunal, kui kuulen kolleege kommenteerimas, et juba hämardub. Jah, oleme oma geograafilises asukohas jõudnud aasta pimedaimasse aega. Ei jää kellelgi märkamata, et läheme tööle pimedas ja naaseme koju, ikka pimedas. Niimoodi võib lausa masendus end musta keebina ümber mässida ja kevadvalgus tundub kauge unistusena.

Kuidas sellest pimedast ajaperioodist võimalikult väheste kahjudega läbi tulla? Kuigi teame, et valgus(teraapia) aitab hästi, siis kirjutan siin hoopis kõndimisest, mis on meile kättesaadav aasta ringi ja olenemata ilmaoludest.

Kõndimine kui igapäevane liikumisviis, et jõuda punktist A punkti B – on sellest vaja üldse rääkida? Samas teadus ütleb, et kõndimine parandab füüsilist vormi, toetab südametööd, kergendab depressiooni nähte, vähendab väsimust, tõstab tuju, koormab liigeseid optimaalsemalt kui jooksmine, suurendab vastupidavust jne, jne. “Nii tore!” mõtlen, aga tean ka, et kui inimesele ei meeldi kõndida, siis poleks sellest mingit kasu, sest ta lihtsalt ei tee seda. Aga miks ta ei tee, kui see on talle kasulik?

Head ja halvad harjumused

Kui mõelda harjumustele, siis näeme, et nii mõnedki neist võib jagada n-ö paremateks või halvemateks. Halbade all peame silmas pigem selliseid tegevusi, mis ei toeta meie tervist, arengut või heaolu, ja positiivsed vastupidi toetavad. Aga mis neid omavahel eristab ja miks on pahatihti häid harjumusi palju raskem oma harjumusteks ehk järjepidevaks tegevuseks saada? Üks hoob, mis seda mõjutab, on tagasiside kiirus. Nn kehvad harjumused on väga kiire tagasisidega: pistan ühe (või kolm) jäätist pintslisse või šokolaadi nahka – mmm, milline otsekohene tagasiside ehk nauding! Süütunne, kaalutõus vms ilmnevad alles lühema või pikema aja möödudes.

Kuidas on aga lugu heade harjumustega? Trennil, mis nõuab pingutust, või mitmekülgsel ja tasakaalus toitumisel, mis nõuab aega ja planeerimist või märgatavat rahalist panust, on küll positiivsed tulemused, aga need ilmutavad end pika aja möödudes ja mõnikord on isegi raske näha nende pingutuste taga põhjus-tagajärje seost. Ehk see muudab harjumuse tekke väga keerukaks, sest pelga teadmisega, et miski on mulle hea, on väga raske päevast päeva võidelda. Vaevalt et ma olen nõus end elu lõpuni sundima lihtsalt seetõttu, et miski on mulle kasulik.

Sestap polegi mõtet rääkida eesmärgipärasest kasust, vaid leida elustiil, mis pakub mõistlikku naudingut ja heal juhul selle kõrvalnähuna toetab ka vaimu ja füüsist. Julgen oletada, et kõndimine on midagi sellist, mis enamikule inimestele pole otseselt vastumeelne, ei nõua liiga suurt füüsilist ega vaimset pingutust, aga see oleks vaja kuidagi muuta regulaarseks tegevuseks, mis pakub rohkemat kui jalg jala ette astumist.

Niisiis, toon mõned näited, mida olen ümbruskonda ja iseennast jälgides märganud.

Energia taastamise vahend

Laias laastus võime inimesed jagada (vaimse) energia saamise ehk iseenda taastamise järgi kahte gruppi. Ühed saavad energiat juurde teistega koos olemisest ja suheldes, teised taastavad end üksinda olles. Mõlemal juhul on võimalik ära kasutada kõndimist. Esimesel juhul tasub sõbraga jutuajamiseks – või miks mitte ka koosoleku pidamiseks (ka Zoomis) – teha seda just kõndides. Palju on räägitud, et inimene peab nii ehk naa sööma, miks mitte teha seda siis vanade või uute tuttavatega, saada seeläbi uusi teadmisi ja jagada emotsioone – aga sama lähenemist võib laiendada ka kõndimisele:

planeeri 2–4 korda nädalas peale lõunasööki jalutuskäik (äri)partneriga ja saad kaks ühes – toetad vaimu ning füüsist.

Aga siis on ka inimesi, kes küll hea meelega suhtlevad teistega, kuid see kurnab neid mentaalselt ja taastumiseks eelistavad nad aega iseendaga.

Sügiseti annan ma iga paari nädala tagant tudengitele loengu, mis kestab kolm ja pool tundi. Seni, kui oled auditooriumi ees, on adrenaliin üleval, veresuhkur tõusnud, tunned, kuidas mängid energiast tulvil oma osa (loodetavasti hästi), aga kui viimase tudengi järel on uks sulgunud, lahkub kehast viimnegi energiaraas, tuju langeb ja mitte kedagi ei tahaks näha ega sõnagi rohkem öelda. Õues on pime, tipptund liikluses, ja kui istud rooli, siis koduuksest sisse astudes ei ole grammigi taastunud. Tahaks teki üle pea tõmmata ja oma kookonis rahu leida. Kuid kui astud rõskesse öhe, sall mitu tiiru ümber kaela keeratud, müts silmini pähe tõmmatud, mille all peituvad kõrvaklapid, kust tuleb lemmikmuusika, ja hakkad astuma, siis pool tundi hiljem koduust avades pole probleemi pereliikmetele tere öelda ja eluga edasi minna.

Tähelepanek: Vaimselt kurnatuna tundub, et kõndides muusika kuulamine taastab hästi, sest see lubab mõtetel vabalt rännata ja mõnikord just sellistel alateadvushetkedel saabub selginemine mingil teemal, mille kallal oled pikalt järanud.

Uute asjade õppimine

Kuid kui energiat on piisavalt, uudishimu lükkab tagant või kui niisama kõndimine ei tundu piisavalt apetiitne ja võib näida ajaraiskamisena, siis on hea võimalus kuulata kõndimise saateks erinevaid podcast‘e, audioraamatuid või saada muud moodi huvitavat ja kasulikku infot, mida niisama laua taga istudes pole mugav tarbida. Selles mõttes peab küll tehnoloogia arengule aitäh ütlema, et uus info ja teadmised on meil nupuvajutuse kaugusel (teema varjuküljed jätan siinkohal tähelepanuta). Muuhulgas on teada ka, et liikudes tekib kõige rohkem uusi ajurakke ja kui me rakendame need tegevusse ehk teeme samal ajal midagi vaimset, siis seda rohkem neist rakkudest ellu jäävad.

Tähelepanek: Sestap, kui on vaja midagi kuulata ja jalad istuvad jõude, siis tundub päris ratsionaalne mõte minna kõndima.

Päevale hea hoo andmine

Ma ei tea, kas see oli just koroona algus või sattusin lihtsalt tihedamini hommikul kella 6–7 ajal õues rattaga sõitma (kevad ja hommikuvalgus!), aga mingist hetkest märkasin, et kui aeg oli õige, siis tuli mulle kergliiklusteel alati vastu vanem proua, mõõdetud sammuga, silmis mõtlik pilk. Olenemata sellest, kas tegu oli tööpäeva või nädalavahetusega, päikesepaiste või rajutuultega. Kuna mina minuti täpsusega ei liikunud, siis nägin teda erinevates teelõikudes.

Lõpuks panin kokku, et ta teeb edasi-tagasi tiiru, mis võtab umbes paar tundi aega – iga ilmaga, iga päev. Alati üksi. Tundub olevat tema rutiin, tema päeva algus, tema nauding. Jällegi on teada, et kehale on parem, kui kohe peale ärkamist ei kiirustata söögilauda, ja hommikune tühja kõhuga madala intensiivsusega liigutamine (ka ainult pool tunnikest) õpetab keha kasutama energia tootmiseks rohkem rasva. Vaimse poole pealt tasub mõelda, et mida suuremat vaimset pinget (loe: stressi) elu tekitab, seda rohkem peaks liikuma.

Tähelepanek: Ahjaa, kuna ma polnud pikalt varahommikutel õigel ajal õue sattunud, siis poolteist aastat peale koroona algust märkasin, et proua on vahepeal silmanähtavalt ka kaalu langetanud.

Kaalulangetamine

Teadlased vaidlevad senini, kas kõndimisega on üldse võimalik kaalu alandada või on see tühja tuule tallamine. Uuringute tulemused on tihti vastuolulised. Näiteks pandi ühes uuringus osa vaatlusaluseid kõndima 140 minutit nädalas ja teine grupp 210 minutit nädalas. Pool aastat hiljem olid mõlemad grupid kaalu langetanud, aga võib-olla natukene üllatuslikult esimene grupp rohkem kui teine.

Millest siis selline fenomen? Kuna vaatlusalused võisid uuringu kestel oma toitumist ise reguleerida ehk seda ei piiratud, siis suurendades märgatavalt inimese energiakulu, suureneb ka söögiisu. Ja pole probleemi kogu kulutatu tagasi süüa ja natuke rohkemgi veel, sest kui ma olen pingutanud, siis olen ju väärt ka ekstra mõnu maitsva toidu näol.

Sestap peetakse kõndimise puhul väga oluliseks, et tegemist oleks rutiinse ja järjepideva tegevusega, mis ei tekitaks liigset energiapuudust. Sellisel juhul on võimalik pikaajaliselt saavutada kaalu alandav efekt – ilma toitumisharjumusi muutmata.

Ka Margus Punab räägib “Ööülikoolis” meeste tervisest ja muuhulgas mainib enda edukat kaalualandamist regulaarse kõndimisega. Oluline on järk-järgult koormust suurendada – kui hetkel on kõndimine olematu, siis alustada 5000 sammuga ning tõsta seda vaikselt 10 000-ni, ja miks mitte ka üle selle – tühja kõhu tunne ei tohiks sellest lähtuvalt suureneda. Aga rõhutan – hambad ristis, kohustuslikus korras seda teha ei saa. See peab olema elustiil, mida naudid, sest see toetab teisi valdkondi, mis on sulle olulised – energia ja/või uute teadmiste saamine, süsinikujalajälje vähendamine vms.

Tom Stoppard ütleb, et õnn on tasakaal. Muutke oma kaalu.