(Artikkel on ilmunud 01.11.2021 Edasi.org lehele)

(Sissejuhatav lause) „Kui öelda, et treenimine on kompleksne süsteem, mille väljundit on pahatihti võimatu piisava täpsusega ennustada ning sisaldab olulist üllatuste võimalust, kas siis treenimisprotsess on suvaline?“

Oktoobris kihasid taaskord teadusmaailma telgitagused, kui avalikustati Nobeli preemia laureaate. Teiste seas pälvisid füüsikas selle tunnustuse Manabe, Hasselmann ja Parisi oma panuse eest, et me mõistaksime komplekssüsteeme paremini. Komplekss… mis asi? Aristoteles on seda seletanud väga lihtsustatult, öeldes, et komplekssüsteemis on „tervik suurem kui osade summa“. Teine võimalus on mõtelda, et terviku osadel puuduvad omadused, mis tärkavad alles piisavalt suures tervikus, mille osad on üksteisega vastastikmõjus ja selle uue omaduse sõltuvus grupi liikmetest on mittelineaarne, st keeruline. Uh, ikka ei läinud lihtsamaks? Aga proovime näitega. Näiteks lennuk ei ole kompleksne süsteem (päris õudne, kui oleks…), aga ta on komplitseeritud süsteem. Ehk lennuk koosneb väga-väga paljudest (lihtsatest) osadest, mis kokku moodustavad inimese poolt juhitava lendava masina. Teades elementide omavahelisi seoseid, allub lennuk piloodi või inseneri loodud automaatse juhtimise programmi otsustele, kontrollile vmt. Komplekssüsteemi näide oleks ootamatult ise tegutsema asuv lennuk või palju igapäevasema näitena ilm. Meil on ju kõikvõimsad mõõteseadmed ja tohutu arvutusvõimsus, aga miks me ikka omame telefonis mitut ilmaennustus äpp’i (ja usume seda, mis näitab ilusamat ilma), kuid tihti ei saa homse ilma suhtes kindlad olla, rääkimata tulevanädala ilmaennustuse uskumisest?

Ilm on ehk üks levinumaid näiteid komplekssüsteemist, aga sama fenomen ilmneb nii majanduses, statistilises füüsikas, antropoloogias, sotsioloogias ja teiste hulgas muidugi ka bioloogilistes protsessides. Seega treenerina on mu mõtted juba pikemat aega keerelnud komplekssüsteemi ja treeningprotsessi ümber. Eriti, kuna on olnud võimalus näha märgatavat hulka erinevaid sportlasi reageerimas treeningutele (kohati märgatavalt) erinevalt, siis paneb see mõtlema ja arutlema, miks ja kuidas sooritusvõime areneb või siis ei arene? Loomulikult paotan selle keerulise maailma ust suure aukartusega ja ka piiratusega ehk kraabin ainult jäämäe veepealset osa. Aga põnevus ei luba ka ukse taha jääda.

„Sul on minu kohta ajalooliselt mitme aasta jagu andmeid, sa tunned mind kui inimest, palun ütle, mis on mu potentsiaal ehk kui tugevaks ma võin saada, hea oleks teada ka millises ajaraamistikus ja millal ma tean, et mu ressurss on ammendatud ja rohkem ei anna miskit välja pigistada minu organismist ning on õige aeg joon alla tõmmata saavutusspordile?“ Selline on kokkuvõte, mis mõlgub nii mõnegi (harrastus)sportlase peas ja nad tahaksid võimalikult selgepiirilist vastust. Vaatan talle silma ja lausun: „Ma ei tea.“ Ja pole kindel, kas tahaksingi evida Laplace’i deemoni võimeid, elades deterministlikus maailmas, kus minevik otsustab tuleviku – ei mingeid juhuseid, ei mingeid valikuid, ei mingit ebakindlust. Olümpiavõitja on arvutamise küsimus! Aga kuhu jääb siis tsirkus ja leib või inimlik kunst? Pigem naudin püüdu mõjutada inimorganismi, kui mitmekülgset süsteemi, liikuma soovitud suunas, suurendades õnnestumise tõenäosust, olles samas aus, et ma ei saa seda kellatäpsusega juhtides garanteerida.

Süsteemi elementide vastastikmõju

Kui öelda, et treenimine on kompleksne süsteem, mille väljundit on pahatihti võimatu piisava täpsusega ennustada ning sisaldab olulist üllatuste võimalust, kas ma siis ütlen, et treenimisprotsess on suvaline? Ei, seda ma kindlasti ei ütle! Komplekssüsteemi üks tunnuseid oli koosnemine paljudest vastastikmõjus olevatest elementidest, mis koos moodustavad terviksüsteemi käitumise, mida ei saaks ennustada üksikelemendi omadustest. Kui mõelda treenimisest, kui töötegemisest, milleks on vaja hankida energiat, mida vabastame näiteks söödud süsivesikutest, kasutades õhust saadud hapnikku, siis võime eeldada, et mida rohkem suudab keha ennast energiaga varustada, seda rohkem tööd suudetakse teha ja seda tugevam on sportlane. Aga kehas on palju süsteeme, mis peavad toetama hapniku teekonda igasse rakku (süsivesiku teekonnast me isegi hetkel ei räägi). Kuid naeruväärsel kombel on vaja neid erinevaid süsteeme koormata väga erineval viisil, isegi vastandlikult, et neid arendada – olgu selleks siis madala intensiivsusega ühtlusmeetod (näiteks süda-veresoonkond) või teiselt poolt maksimaalse intensiivsusega intervalltreening (näiteks kopsufunktsioon). Tuletan meelde, et mõlema eesmärk on toetada hapniku molekuli eesmärgini jõudmist. Ja nagu sellest veel vähe oleks – kuigi me tahaks ju koormata ainult spetsiifilist elementi kehas, siis taamal töötavad kaasa ka kõik muud süsteemid – närvisüsteemist ja hormoonidest kuni kapillaarideni varba otsas. Kui lisame siia, et sportlane magas öösel (väikelapse tõttu) kehvasti ja päeval pidi hakkama saama sotsiaalse stressiga, mis omakorda panustavad biokeemiliselt keha funktsioneerimisse ja õhtul koormatakse organismi füüsiliselt veelgi, siis adume, et kehale antud ööpäeva stiimul on paras pudru ja kapsad – ole mees või naine ja saa nüüd aru, mida ja kuidas me mõjutasime ja milline peaks keha reaktsioon sellele olema – mida arendada? Tundub päris lootusetu? Aga teame, et üks viis komplekssüsteeme mõjutada on nn vee tilgutamine kivile ehk järjepidevalt anda ühesuunalisi ärritajaid. Selle eesmärk on võimaldada kehal eristada signaal mürast, andes kõikidele osapooltele aega muutuse vajaduse teadvustamiseks, omavahel kokkuleppele jõudmiseks ja tegutsemiseks. Lootuses, et keha selle signaali peale reageerib soovitud suunas, sunnib meid teatud ajaperioodil tegema suhteliselt palju ühetaolist treeningut.

Mitte-lineaarne dünaamika

Kui nüüd ainus võimalus tugevamaks saada oleks lolli järjekindlusega ainult ühte asja tehes, siis „rohkem oleks uhkem“ ja see, kes rohkem treenib, see võidaks. Elu ja kogemus ei kinnita seda (enamasti). Ja nii jõuame komplekssüsteemi ühe teise omaduseni, milleks on mitte-lineaarsus. Mitte-lineaarseid süsteeme iseloomustab see, et tulemi muutus pole proportsionaalne sisendiga ehk kui me teeme palju-palju trenni, siis tulemiks ei pruugi olla palju-palju kõrgem sooritusvõime. Sest mitte-lineaarne dünaamika võib avalduda ootamatutes muutustest süsteemi käitumises (mida ei saa ennustada üksikosadest, mäletad) või üleminek täiesti teise süsteemi seisundisse. Näiteks saavutatakse uus ülimalt stabiilne seisund. Kui see on samm kõrgemal eelnevast seisundist, siis me võime selle muutusega rahul olla ja hakata „treima“ uut treeningtsüklit sarnase lootusega. Aga see uus stabiilsus võib ka jääda pikaajaliseks platooks. Teine võimalus uueks seisundiks on suur ebastabiilsus nn keha peataolek.

Kuidas nende kahe omadusega (vastastikmõju ja mitte-lineaarsus) treeningprotsessis hakkama saada? Mõtlen nii, et kui anda ühesuunalist impulssi piisavalt palju, piisava aja raames ja siis lajatada natukene ootamatul piltlikult võmm kuklasse (ehk muuta ärritaja iseloomu, mis peab olema tugev), siis on taaskord lootus, et keha reageerib ja teeb uue sammu. Tajun vajadust süsteem stabiliseerida ja siis rünnata natukene uinunud süsteemi (nagu herneste ehmatamine keemisprotsessis, haha…). Kogemusest treenerina ja füsioloogiast tean, et madala intensiivsusega, suure mahuga tööd on keha suuteline suhteliselt palju vastu võtma ja selle pealt ka arenema, samas kõrgele intensiivsusele reageerib keha veel kiiremini, kuid saavutab ka platoo lühikese ajaga ehk tuleb leida taaskord uus ärritaja.

Ennustatavus ja suured sündmused

Ilusad teooriad. Aga miks siis maailm pole täis võrdväärseid sportlasi? Siit jõuame komplekssüsteemi järgmise omaduseni, mis on tundlikkus algandmetele. Võibolla oled lugenud olümpiavõitja kogemusest, kus ta kirjeldab, kuidas korrates sama treeningkava, mis eelnes võidule, võib järgmine hooaeg osutuda kahvatuks või hullemal juhul läbikukkumiseks. Treeningud on ainult üks osa meile ööpäevas osaks saavast stressist. Tihti ei märka ega oska me näppu peale panna nendele määravatele sündmustele, mis otsustavad lõpptulemuse, sest need sisendid on marginaalsed. Oled kindlasti kuulnud ütlust „liblika tiivalöök Haitil võib järgmisel nädalal põhjusta orkaani Malaisias“. Just sellised süsteemi omadused (Lorenzi atraktor) muudavad meie soovi treeningprotsessi kontrollida ja juhtida taaskord pealtnäha juhuslikuks ja ennustamatuks. Näeme ju olukordi, kus sportlane panustab suure hulga tööga ja efekt võib olla null või kehvemal juhul negatiivne ja siis loobub sportlaskarjäärist ning teeb järgmisel hooajal ainult natukene sporti ja vóila! järgneb tohutu areng, samm üles! Ohjohhaidii… mõtleb see sportlane ja kuulutab sõpradele, et trenni tuleb palju vähem teha, siis tuleb ka areng. Samas komplekssüsteem teeb sellise kübaratriki ehk saavutab märgatava arengu just olukorras, kui organism on kuhjunud stressi tõttu (eelmiste hooaegade koormusest) väga lähedal murdepunktile. Mõtle sellest kui liiva hunnikusse puistamisest – pikalt kogub hunnik kõrgust, kui ühel (ennustamatul) hetkel järgmise liivatera kukkumine põhjustab laviini, mis hunniku küljed laiali valguma sunnib ja terve süsteemi muutus on toimunud. Ja siis taaskord tõustakse kõrgusesse… Kuju muutus saab toimuda ainult eelnevalt valatud liivast lähtuvalt. Kui poleks tehtud varemalt kõvasti trennis, siis poleks tõenäoliselt ka millestki seda arengut tekitada.

Evolutsiooni dünaamika ja iseorganiseeruv süsteem

Inimest ja tema kehalist võimekust võime vaadelda alati ka evolutsioonilisest vaatepunktist.  Tuleb välja, et ka komplekssüsteem on mõjutatud evolutsiooni dünaamika poolt, mille üheks aluseks on variatiivsus (eesmärgiga suurendada ellujäämist, leida parimat lahendust). Süsteemis on alati elemente, mis on võimelised arenema või vastu võtma muutuseid uuenenud keskkonnas. Kui mõned tükid kohanevad hästi, siis neid elemente toidetakse ja paljundatakse ning sellega tekitatakse uusi variatsioone. Jõutakse tsüklisse variatsioon-valik-paljundus-variatsioon. Süsteem ei puhka kunagi ja ei saavutata ka tasakaalu seisundit –  toimub pidev muutus ja innovatsioon. Tekib küsimus, milline osa meie pingutusest treeningprotsessi juhtida on üldse meie kontrolli all? Või jääb meile ainult lõbu pakkuda organismile ärritajaid ja jälgida selle tulemit? Ning kui organism leiabki enda seest need elemendid, mis tasuvad arendamist, siis kuidas moodustub tervik ehk tekib treenitus? Miski peab ju tervikut koordineerima? Tuleb välja, et komplekssüsteemid ei opereeri keskse kontrolliga kuningriigis vaid hoopis kõiki kuulava demokraatiana. Mis paraku võib aegajalt takerduda, olla ummikseisus, näida ebastabiilsena jne kuni lõpuks reageeritakse. Demokraatia on vastupidav. Reeglitega kammitsetud kuningriigis piisab kollapsiks kuninga kõrvaldamisest. Keha ülesanne on orienteeritud ellujäämisele, mis tähendab, et üksikelement ei saa olla isekas, ta peab arvestama teistega, jagades ressurssi, sest nad kõik sõltuvad üksteisest. Sestap kujuneb süsteemis kokkulepetele jõudmine, omavaheline sünkroniseerimine, nn alt üles põhimõttel. Suure tõenäosusega, kui ressurssi on rohkem, siis iga üksikelement töötaks kõrgema intensiivsusega ja vastupidi.

Nii nagu majanduses mõjutab turu seisu nõudluse ja pakkumise omavaheline suhe, nii on ka sooritusvõimega. Mida rohkem hapnikku ja süsivesikut suudetakse lihasrakus (kasulikuks!) tööks muuta, seda kõrgem on sooritusvõime. Ainult, et majanduses on Nobeli preemiaid antud just neile, kes osutasid, kui eksitav on pime usk üksiti nõudluse-pakkumise suhtesse ja sama võime näha ka tõenäoliselt keha puhul. Toidus leiduvaid kaloreid ja süsivesikuid nagu ka õhust saadud hapniku kokku lugedes võiks see resulteeruda töövõimena, aga mõõtmistulemused seda alati ei kinnita. Kui vaid seda metsa (loe: neid erinevaid elemente kehas) ees ei oleks, mis muudavad väljundi pahatihti ennustamatuks, siis oleks treeningprotsess meie kontrolli all. Aga kas me loobuks siis ka ootamatutest ja positiivsetest üllatustest?