Edasi.org: Tervisespordi olemus e mis see on ja miks on seda nii raske oma ellu lõimida.

(Artikkel on ilmunud 01.06.2021 Edasi.org lehel)

On laupäeva hommik, kell on äsja kümme saanud, kui näen oma aknast, kuidas kümmekond entusiastlikku täiskasvanut teevad treeneri juhendamisel püüdlikult põlve- ja sääretõstejooksu. Argipäeval võib näha sarnast pilti, aga miskit on seal valesti – noored veavad jalgu järgi, kui õpetaja püüab neid utsitada kergele sörkjooksule. Miks keskealised on valmis puhkepäeva hommikul pingutama kasvõi vere ninast välja, aga koolist noored (tervise)spordi harjumust kaasa ei saa?

Kui minusugused (loe: treenerid, (harrastus)sportlased) räägivad särasilmil oma nooruspõlve spordinaudingust, siis hetkeks tekkis minus isegi kerge hämming, kui kuulasin oma koolikaaslasest arsti, kes jutustas emotsionaalseid hirmulugusid kehalise kasvatuse tundidest. Nii sellest, kui raske oli etteantud norme ületada, et muidu nelja-viieline õpilane ei rikuks oma tunnistust kolmega, kui ka vaimsest koormast, mis tulenes mitte-kuuluvuse tundest. Mina isiklikult sain seda viimast tunda alles ülikoolis, kui esimeses korvpallitunnis valisid kaks kaptenit omale võistkonda ja mina olin üks viimastest, kes valitud sai – lihtsalt seetõttu, et olin füüsiliselt nii palju lühem teistest ja keegi ei teadnud, et ma olin neli aastat korvpalli mänginud. Ei oleks uskunud, et selline olukord nii ebameeldiv ja isegi valus võib tunduda. Miks oli selleks vaja isiklikku kogemust, kas empaatiavõimest ei piisanud? Kas asi on ainult minus või kuidas on sellega tänastel entusiastlikel kehalise kasvatuse õpetajatel, kes ise on tõenäoliselt tunda saanud eelkõige spordi naudtavat poolt? On ju igas klassis sportlikult võimekamaid, kes saavad mängeldes hakkama etteantud ülesannetega, aga kuidas toetada neid, kel rind ei paisu rõõmust, kui peab kasvõi ainult iseendaga mõõtu võtma? Lisaks sellele on inimesed erinevad – kes naudivad pallimänge ja meeskonnatööd, kes sprinterlikke või hoopis vastupidavuslikke tegevusi. Selle naudingu taga on tihti ainult üks määrav komponent – eduelamus – tunne, et ma saan hästi hakkama. Kui aga iga tegevus kinnitab õpilasele või tulevas elus täiskasvanule, et ta on nõrk, saamatu ja seda saadab tugev füüsiline ebamugavus, siis kuidas saabki sellist protsessi nautida või saavutada jätkusuutlikkust?

Miks ei kandu sportlik aktiivsus koolipingist täiskasvanu argipäeva?

Üks asi on olla sportlik koolis ja samal ajal ka vaba aega nooruses aktiivselt veeta (nagu tegime seda meie ja eelnevad põlvkonnad ning me ei väsi seda kordamast praegustele noortele), teine asi on jätkata sportlike eluviisidega ka peale gümnaasiumi lõppu ehk täiskasvanueas. Kui paljud saavad käe püsti tõsta ja öelda, et (tervise)sport on osa minu elust alati olnud, ka peale kooli lõppu? Pigem oli nooruspõlves ju tegemist struktureeritud tegevusega ehk kohustusega (treening või kehalise kasvatuse tund) või mänguga (vaba aeg). Kui inimesest ei saanud tippsportlast, siis kohustustest loobub ta hääl meelel ning kas siis täiskasvanu elu juurde kuulubki enam mäng?!

Aga kuidas peaks siis tervisesport minu ellu juurduma? Uurin lähedastelt ja kuulan oma harrastussportlasi ning selles ringkonnas koorub välja sarnane muster. Kooliajal sportlikel ja mitte-sportlikel ei tundu olema erinevust – peale gümnaasiumi lõppu jätkatakse õpingutega või siirdutakse kohe tööturule, kuid igal juhul on mõlema tegevuse eesmärk sama – saavutada edu ning heaolu edasiseks eluks. Mis tähendab, et järgnevad aastad on täis pikkasid ja pühendumus nõudvaid tööpäevi, kaaslase leidmist ja pere rajamist – samal ajal on inimeste kehad veel küllalt nooruslikud ja peavad pingele ning koormusele vastu, sportimine ei näikse olema vajalik ega tule võibolla meeldegi. Aga siis, kuidagi järsku (näiteks kolmekümnendate lõpupoole) avastatakse, et edu on saabunud meie õuele ja ei peagi rassima hilisõhtuni, et tammsaareliku armastuseni jõuda. Või siis kehvem variant on, et tervis hakkab endast märku andma, õigemini selle hääbumine. Igal juhul tekivad esimesed mõtted, et oot-oot… ma ju olen kuulnud küll, et peaks ennast liigutama. Ja inimene, kes on edule orienteeritud, harjunud tööd rügama ja arenema, leiabki omale sportliku hobi ja sellest saab tema tammsaarelik uus eesmärk… Eriliselt haaravaks saab harrastussaavutussport, kui tekivad esimesed eduelamused – ma suutsin ennast ületada, areneda, paremaks saada! Ja ollaksegi tagasi seal, kust me teekonda alustasime – struktureeritud tegevuse (treening) juures, mida vürtsitatakse mänguga (võistlused) ning moodustub uus eluviis, uus sõpruskond, uued väljakutsed. Sest sellised me inimestena oleme – vajame eesmärke, tähendust ja sihti, kuhu poole läbi kerge ebamugavuse liikuda.

Kas tervisespordi olemus on eos määratud hukule?

Spordiseaduse järgi on tervisesport oma põhiolemuselt mittevõistluslik liikumisharrastus, mille eesmärk on tervise hoidmine ja tugevdamine. Mulle tundub, et selle definitsiooniga on paar probleemi. Õigemini ei sobi see hästi meie inimliku loomusega. Raske on tunnetada, et mu täna tehtud füüsiline liikumine (nt. jooks, jõusaal), annaks tervisele pikaajalist efekti. Ilma vaegusteta enesetunne on normaalsus. Ja kui trenni tehes ei tunneta ma oma tervislikus olukorras muutusi ehk normaalsus jätkub, siis see ei anna mulle tagasisidet tehtud töö efektiivsusest. Samal ajal peaks treening olema aegajalt kõrgema intensiivsusega, kuid see võib tekitada ebamugavustunnet. Kolmandalt poolt ei pruugi tervisele positiivset mõju avaldav füüsiline aktiivsus tekitada arendavat efekti. Selle kõige tulemusel satub inimene olukorda, kus ta peab vabatahtlikult taluma elupõlist ebamugavust, saamata sealt eduelamust ega tunnet, et liigutakse eesmärgile lähemale vaid jätkama rutiinset tegevust pelgas teadmises, et see on talle kasulik? Nii nagu meie esivanemad ei läinud tervise hoidmiseks peale päevatööd veel jooksutiirule, ei tundu see ka meile väga apetiitse tegevusena, hoolimata sellest, et see tõenäoliselt siiski oleks kasulik. Me oleme nõus siiski seda kõike tegema, kui see kannab endas uut tähendust – me oleme nõus arenema läbi ebamugavuse konkreetse sihi või eesmärgi nimel, mis lõpuks pakub meile eduelamust. Me eelistame tervisespordi asemel hobi, mis ei pruugi alati toetada tervist vaid tekitada mõnikord ülekoormusvigastusi, väsimust, traumasid aga võib pakkuda sügavat rahuldustunnet.

Ja jõuame tagasi natukene täiendatud küsime juurde – kuidas peaksid hoidma oma tervist need noored ja täiskasvanud, kelle hobi pole sport? Paratamatult tahaks öelda, et see polegi võimalik. Võtab ju igasugune hobi märgatava ampsu meie igapäevasest ressursist. Kes annaks vabatahtlikult ära osa oma argipäevast, saamata tagasi midagi mõõdetavalt või tajutavalt head? Selles vist konks seisnebki – leida see liikumisviis, mis kannab endas kirge – olgu see püüdlus Ironman’iks, parkuurimisel linnaruumis, kajakkimises või oma kaaslasega igaõhtuses jalutustiirus – ilma vajaduse ja naudinguta ei ole elukestev füüsiline aktiivsus jätkusuutlik. Nagu ükski teine asi meie mitte-igaveses elus. Jõudu kehalise kasvatuse õpetajatele toetamaks oma õpilasi, et nad leiaks selle naudingupisiku juba kooliajal!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s