Edasi.org: Kui palju sõltub tulemus varustusest?

(Artikkel on ilmunud 04.05.2021 Edasi.org lehel)

Maikuu on harrastussportlastele võibolla midagi Valhalla-kogemuslikku – rassitud on läbi pimeda talve, sõrmi ja varbaid tuimestavate (üli)pikkade õuetrennide ja higist nõretavate ning kannatusi põhjustavate siseratta pingutuste ja nüüd terendab ees miskit pidustuste laadset – võistlused! No loodame, et ikka toimuvad… koroona… teada puha.

Mu sportlane, kas pedaalib Prantsusmaal amatöörklubis, on kodumaad väisamas (koroona tõttu on sealgi võistluste toimumine hektiline) ja kutsus mind koos trenni. Ilmad olid siin veel natukene „koerased“, olin seni sõitnud õues talverattaga – gravel’iga – välimuselt nagu maanteeratas, aga raske, kärnased mitte-veerevad kummid all ehk tõeline tööloom, ja mitte koolisõitmise ratsu. Õnneks muutus ilm ja sain õigel päeval oma maanteeratta selga istuda ja veerema minna. Kohtudes ütles sportlane esimese asjana, et mul on ikka väga ilus (ta mõtles kiire) ratas. Pidin kerge kohmetustundega nõustuma, aga mul oli ka „vabandus“ varnast võtta – peabki olema väga hea ratas, muidu ma ei jaksaks ju temaga koos sõita. Siit muidugi kerkib küsimus, kas ja kuidas treenimine ning varustus omavahel suhestuvad?

Rattavarustus on muidugi spetsiifiline, alustame hoopis sellest, et mõtleme enimlevinud tervisespordile ehk jooksmisele. Jooksmine on kõige lihtsam sportimise viis, aga võib olla ka meie kehale koormav, sest lennufaasiks peame suutma oma kehamassi õhku tõugata ja sellele järgnev kokkupõrge maaga võib mõjuda meile kuni seitsmekordse iseenda massiga. Ehk 70 kilo kaaluv tervisesportlane võib oma liigeseid igal sammul koormata kuni poole tonni jõuga! See on mõõdetud reaalsus, aga pigem äärmus. Eelkõige parema jooksutehnikaga on võimalik seda tasandada, aga ka spetsiaalsete pehmendustega jooksutossudega. Kuigi peab huvitava faktina mainima, et uuringutega on näidatud, kuidas inimene ise alateadlikult vähendab kokkupõrkejõudu, kui ta teab, et maandumine toimub kõvale pinnasele võrreldes pehme pinnasega. Platseebo efekt? Võib olla, aga see ei vähenda selle efektiivsust.

Tihti sobivad harrastajatele pigem pehmendusega ja jalga toetavad jooksusussid, et ülekoormusvigastuse tõenäosus oleks madalam. Siiski on üheks heaks viisiks, kuidas hoida jalad tugevad ja funktsioneerivad, stimuleerides talla all olevad väikseid stabiliseerivaid lihaseid – näiteks golfipalliga jalataldu masseerides ja rullides. Või ka kandes aegajalt minimalistlikke jooksujalatseid, mis imiteerivad paljajalu jooksmist, kuid ettevaatust! järkjärguliselt tuleb nendega koormust suurendada ja anda iga kord aega jalal kohaneda ja tugevamaks saada. Kvaliteetne jooksutoss ei ole kindlasti selline varustust, mille üle vaielda, kas see on vajalik või mitte. Istume me ju enamuse oma päevast ja tugiliikumisaparaat ei tule meie soovidele ennast korra päevas intensiivsemalt liigutada, enam nii lihtsalt järele. Ketsiga jooksjate aeg on möödas – tuleb enda eest hoolt kanda ja seda lubab teha kvaliteetne varustus, mis sobib just sinu jala ja kehaga. Viimast aitavad paika panna spetsialistid, vaadeldes sinu jooksusammu ja analüüsides seda video abil. Kuna mainisin suuri jõude, mis jooksul nii meie liigeseid, kui neid samu tossusid mõjutavad, siis peab neid regulaarseid ka välja vahetama (just tossusid, ja mitte liigeseid). Soovitusi on erinevaid, aga suuresti jäävad need vahemikku 750 – 900 kilomeetrit. Ehk kui sa jooksed viiel päeval nädalas 10 kilomeetrit per trenn, siis umbes 4-5 kuu tagant on mõistlik vahetus teha. Või omada erineva funktsiooniga susse, mida kasutada erinevates tingimustes, mis tagab ka keha mitmekülgsema arengu. Miks veel jooksmine on kasulik? Sest lennufaasile järgneval kokkupõrkel tekkiv vibratsioon tugevdab luid ja aitab vähendad vanusega tekkivat luuhõrenemist.

See kõik eelnev on vaadeldud inimkeha säästmise vaatenurgast, aga muidugi otsitakse ka jooksumaailmas tehnoloogiaid, kuidas jooksutoss saaks ka sooritusvõimet toetada. Jooksukiirus saavutatakse (füüsikaliselt) ülimalt lihtsalt – sammupikkuse ja sammusageduse kombinatsioonina. Füsioloogiasse ma ei lähe, sest siis muutub lihtne pilt kohe liiga keeruliseks ja see pole tänane teema. Aga selleks, et saavutada kõrgem kiirus tuleb alustada kõrgemast sammusagedusest ning alguses tihti sammupikkuse arvelt. Kui keha ära harjub kõrgema sagedusega, siis lisatakse pikkust ning voilá ongi kõrgem liikumiskiirus saavutatud. Mu harrastussportlane, kes oli just soetanud endale uued jalavarjud kirjutas peale esimesi jooksutrenne: „Uued tossud teevad kadentsi (loe: sammusagedus) hoidmise lihtsamaks. Raske, aga kasulik.“ Samamoodi otsitakse efekte tippspordis. Näiteks alla-kahe-tunni maratoni jooksul kasutati spetsiaalseid jooksukingi, kus kombineeriti teadus ja insenerivõimekus, et anda tossule võimalikult ideaalne „vedrustus“. Loomulikult tõstatas see küsimuse, kuhu me lubame jooksutossu loovusel areneda? Kas mõne aja pärast jõuame olukorda, kus need enam ei meenuta meie praeguseid jalavarjusid? Biomehaanik ja tuntud jooksufirma tippjuht Spencer White on tugevate regulatsioonide vastu – see võtaks ära võimaluse ka tavainimesel kasu saada uutest ja keha funktsioone toetavatest tehnoloogiatest. Siiski on oluline, et võistlemine toimuks kontrollitud ja võimalikult võrdväärsetes tingimustes. Viimast  püütakse saavutada sellega, et kõiki võistlusel kasutatavat varustust peab olema võimalik „mõistlikult“ soetada igal soovijal. Sama regulatsiooni kasutatakse rattaspordis.

Kuid millist sooritusvõimekasu võiksime erinevatest jooksutossudest oodata? Uuringud näitavad, et kui lisada sussile 100 g raskust, siis tuleb edasi liikumiseks kasutada 1 % rohkem energiat. Mis tähendab, et kergemad jalanõud lubavad sama energiakuluga liikuda kiiremini, olles ökonoomsem. Lisaks leiti, et see efekt on aeglasematel kiirustel umbes 30 % suurem võrreldes tippsportlaste liikumiskiirustega. Siiski tuleb leida tasakaal toestusega ja õhukese tallaga jooksususside võrdluses, sest ülekoormusvigastuses tipptulemust kindlasti ei tee.

Kui sa oled siiani lugenud, siis võibolla otsid miskit veelgi spetsiifilisemat ehk Hoiatus! Rattanohikunurk algab… Võiks arvata, et minuni jõudvate küsimuste temaatika on tugevalt kaldu treeningteooriate poole, aga sama palju saan ma arutleda teemadel mitu watti (ühik, milles võimsust mõõdetakse) ma „tasuta“ saan, kui kasutan ufo-ketti (5W) või tõmban lotendavate rattariiete asemel üll’ liibuva kombe (15W)? Ratas on selles mõttes fenomenaalne ala, et suuresti võime sättida sooritusvõime ühte numbrisse – võimsusesse – kui suudad rohkem jõudu pedaalidesse suruda, siis oled tugevam. Aga kas ka kiirem? Vot siin tulebki mängu varustus ja dilemma, kas olla kiirem või olla tugevam? Kui ma annan oma abikaasale (liiga madala sadulaga) Ereliukas 8 ja istun ise võidusõidu rattale, siis ma olen päris veendunud, et ma võidan, kuigi võrdväärsetes tingimustes poleks mul võimalustki (minu tugevusest hoolimata). Aga see on ju absurdne võrdlus, ütled. Ja ma olen nõus. Võtame uue näite – anname kahele samas füüsilises mõõdus olevale (harrastus)sportlasele nn tehaseseades rattad. Kumb võidab? See, kes on füüsiliselt võimekam. Aga kui me asendame ühel rattal standardsed komponendid tipptoodetega – keskjooksu ja litrite laagrid keraamilistega (1.7W), kõrge pöiaga jooksud (23 W) ja eelpool mainitud vahatatud ufo-keti (5W), siis ongi nagu maast leitud pea 30 watti! Kuidas see suhestub sooritusvõimesse? Keskmise ratturi võimekuse tõstmine 30 wati võrra tähendaks umbes 5 – 15 % arengut! Tundub, et siia võiks nüüd punkti panna, sest kes ikka tahab läbi higi ja valu ennast arendada, kui rahakoti raudu avades saab sama võimekuse ka osta. Aga oot-oot, tehnoloogiamaailmas käib kõik sarnaselt nagu panganduses – tuleb lugeda väikeses kirjas teksti! Rusikareedel ütleb, et spetsiifiline varustus „hakkab tööle“ ehk omab efekti, kui liigutakse kõrgetel kiirustel ehk üle 40 km/h. Aga, et sõita nii kiiresti, ka vastu- ja küljetuules, peab olema tugev ja tugevaks saab treenides. Täiuslik sõltuvusring, kas pole?

Nüüd oleme sondeerinud varustust sooritusvõime ja keha funktsioneerimise vaatevinklist, aga miks mitte mõelda ka emotsionaalsest poolest ehk unustame ära ratsionaalsuse. Me panustame tööl küll õhinaga ja tulemuslikult, aga tihti ka stressitekitavates olukordades. Seega, kas pole siis õigustatud endale tippvarustuse lubamine, olenemata minu tänasest sooritusvõimekusest, lihtsalt seetõttu, et ma seda soovin? Meenutades klassikuid: „Ma olen täiesti terve mees ja tahan seda kõike saada?“ Ja võibolla ma olengi terve ja õnnelik seetõttu, et ma olen saanud nautida just sellise varustusega treenimist või värske õhu nautimist, mis toidab mu keha, sooritusvõimet, aga ka emotsioone?

Need viimased mõtted on väga asjakohased harrastussportlase seisukohalt, kuid tippsportlane, kes peab oma leiva lauale tooma kombineerides iseenda treenitus, tugevust ja varustust, siis tema jaoks avaneb siin hoopis uus mõõde. Kui tulla loo alguse juurde tagasi, siis Prantsusmaal pedaaliv rattur on sõltuv klubi poolt pakutavast varustusest, nagu ka kõik teised võistlevad ratturid. Viimastel aastatel, peale ketaspidurite legaliseerimist grupisõidus, on enamus amatöör- ja profiklubid välja vahetanud oma rattapargi. See tähendab ka kõiki tagavarajooksusid ja see võib olla üle jõu käiv kulu väiksemate klubide jaoks. Mis nendes ketaspidurites siis head on? Pidurdusomadused – eriti vihmastes tingimustes ja suurtel kiirustel – ohutus ja turvalisus suureneb, kuid erinevus ketaspiduri pidurdusmaa ja klassikalise v-piduri vahel on märgatav, mis omakorda muudab grupidünaamika ebaühtlaseks ja ettearvamatuks ning taaskord ohtlikumaks. Ka tipprattal ja tipprattal on vahe, kuigi kõik tunduvad ühtmoodi kiired. Kui Mihkel Räime meil kevadel laboris testimas käis, rääkis ta, kuidas oli saanud sõita hetkel absoluutselt kiiremateks ratasteks peetava isendiga ja vangutas pead, et reaalne tunnetatav vahe on sees. Mäkke minnes nagu keegi tõukaks tagant… Kuigi ta enda rattad on ka alati olnud parimad, mis saada on. Ka oleme kuulnud ning näinud, kuidas sõidetakse rattajuppidega, millel on tootja peidetud või oma sponsorlogod on pandud hoopis teise tootja komponendile – selleks, et tagada oma treenituse kõige kõrgem realiseerimine. Harrastajana on meil võimlik osta ja sõita just sellises seades rattaga nagu me soovime (või jaksame soetada), aga tippspordis võib mõnikord jääda asi sponsorluse taha ja ratturil endal polegi sõnaõigust. Meeldetuletuseks, et profid siiski sõidavad absoluutse tippvarustusega ja kindlasti ei saa märgatavalt nõrgem rattur seetõttu eelist. Siiski – devil is in the details – ja võrdsete sportlaste puhul võib ka absoluutses tipus pedaalides tulla vahe sisse varustuse arvelt või siis aerodünaamikast lähtuvalt ehk kui suurt tuuletakistust tekitab rattur liikudes suurtel kiirustel läbi õhu. Seal mängivad rolli muuhulgas nii õlgade laius, kui ka taaskord spetsiifiline varustus. Rein Taaramäe on öelnud, et tuuletunnelis kahe kiivri vahe oli temal testides 10 W. Samas, kui maanteel hakkab varustus „tööle“ suurtel kiirustel või sõltub aerodünaamikast, siis maastikul, kus on tehnilised laskumised, rock garden’id, muda ja juurikad, siis seal peab just õiges tehnilises seades ratas sinu sooritust toetama. Maastikukrossis olümpiale pürgiv Janika Lõiv peab muuhulgas maadlema sellega, et ta on nii pisike (158 cm, 48 kg) ja rattatööstus pole äärmustega arvestanud, mis tähendab, et näiteks ratta amortide seadistamine on väljakutseks ka tippmehaanikutele. Maailma TOP10 naisena peab ta olema tugev, aga samamoodi peab tehnika tema sooritust 100 % toetama.

Varustust ja treenimist ei saa ja ei tahagi vastandada – ühelt poolt toetab see keha funktsioneerimist, teiselt poolt toidab emotsioone ning kui treenitud on efektiivselt ning tulemuslikult, siis kindlasti ka sooritusvõimet. Miks mitte kasu lõigata siis mõlemas maailmast – nii varustusest kui treenimisest. Selle jutu peale on nüüd paras hetk hoopis trenni minna.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s