Olen 19.03 – 16.04.17 U23 ja juunioritega Belgias ning Hollandis laagris, võistlustel. Tuletan meelde, et siin viibimise eesmärk on näha, kuidas rattamaailmas asjad tegelikult käivad ning seeläbi lisada oma teoreetilistele teadmistele ka parem kontekst ja saada hunnik praktikat.

Nii siis panen siia kirja kogemused ja mõtted, mida siit saan.

Täna oli poistel plaanis 4 tundi Belgia kitsaid teid ja munakivi lõike / tõuse. Rene Mandriga leppisime kokku, et mina sõidan poistega esimesed 2 tundi ja siis teeme vahetust ning võtan autojuhtimise / turvamise töö enda peale.

Kogemused / meeldetuletused:

#1 Kes on tehniliselt nõrk ja/või ei julge kiiresti laskuda, see teeb topelt tööd (aga saab mõnikord tasuks auto tuules sõitmise)
#2 Kes pole kunagi Belgia munakivi teid päriselt ise sõitnud, see ei tea, millest ta räägib (või on ilma jäänud)
#3 Roolides autot, on kõige lihtsam (autoga) pundist maha jääda kitsastel laskumistel (peaasi, et kuskil pöördel näeks veel viimase venna saba)
#4 Varsti on kõigi kiivrid ja tagumikud ja liigutusmustrid selged
#5 Sportlased söövad palju, aga mitte nii palju (loe: alguses jääb toitu puudu ja pärast üle)
#6 Toidud tehtagu magedad ja salatid maitsestamata – oliiviõli olgu liitrite kaupa varutud!
#7 Poes käiakse iga päev ning toitu ostetakse mitmestes pakkides

Kasutan hea meelega siin võimalust koondisega trenni teha – emotsioone on palju. Aga täna tundsin ka ühel hetkel täielikku rahulolu elust – roolid autot poiste taga, varurattad katusel, kevadpäike sirab, muusika mängib ja hetkeks tunnedki – vot see on elu! Õnn peitub üksikutes hetkedes ja pisiasjades.