Müüdimurdja: Kõval pinnasel jooksmine tekitab kergemini vigastusi

Murran teadusuuringute abiga levinud müüte, mis ikka ja jälle meie ette visatakse kui teada tuntud tõde.

*******

Paljud jooksjad on veendunud, et nende jalgadele (liigestele) mõjuv jõud on vastavuses pinnase tüübile (kõvadusele) ja sellest lähtuvalt eeldavad, et kõva pinnas tekitab suuremat vastureaktsiooni ning seeläbi suureneb ka vigastuse oht.
1982 aastal tehtud uuring isegi toetas seda ideed, kus tõdeti, et pikaajaline asfaldil treenimine tekitab põlvedes (kõhres) ebanormaalseid muutusi. Kuid seal oli üks aga… see uuring viidi läbi lammastel…

Enamus (ma ei julge öelda “kõik”) inimestega tehtud uuring näitavad, et jala kokkupõrkest maapinnaga tekkinud vastureaktsioon (tuletame meelde Newtoni kolmanda seaduse), mis levib mööda jalga ja keha ülesse, ei erine märgatavalt sellest, kas tegu on pehme või kõva pinnasega.

Millest see tuleb? Uurijad usuvad, et inimesel on alateadvuses võime määrata oma jala jäikust vastavalt eeldatavale pinnase tugevusele. Rõhk sõnal eeldatav, sest inimene teeb otsuse juba enne seda, kui jalg esimest korda pinda puutub. Jala ja pinnase jäikuse summa jääb muutumatuks jooksu vältel, isegi kui pinnase jäikus muutub märgatavalt. Ehk kui pinnase tugevus kasvab, siis jala jäikus kahaneb ja vastupidi. Vastasel juhul peaks mõjuvad jõud ja maapinnaga kokkupuute aeg (tugifaas) muutuma märgatavalt, aga see jääb suhteliselt samaks sõltumata pinnasest.

Kui siin selle mõttega lõpetada, siis jääb illusioon, et kõik on väga hästi, kui tegelikult mängib meie alateadvus meile hoopis vingerpussi.
Nimelt tehti uuring, kus lasti inimestel hüpata alla ~65 cm kõrguselt platvormilt ning maanduda kas kõvale pinnasele või pehmele. Mõõdeti jõudusid, mis mõjusid tema liigestele. Kuid küsiti ka inimese enda arvamust, kumb pinnas tekitas tugevamat vastureaktsiooni.
Millised olid tulemused? Inimesed olid veendunud, et pehmele pinnasele maandudes olid jõud väiksemad, kui kõvale. Aga tegelikult oli vastupidi, sest inimene uskus, et pehmele maandudes ei ole vaja end väga “hoida” ning seeläbi saigi jõud vaba tee.

Nüüd aga asja tuumani ehk kuidas see meid täna reaalselt mõjutab? Nagu me igapäevaselt jooksusussitööstuse reklaamidest näeme, siis rõhutakse ikka pehmendusega ja kaitsvatele jooksutossudele (suund on muidugi ka vastassuunas), aga just see kaitsmise illusioon saab meie Achilleuse kannaks. Nimelt usub meie alateadvus, et jalg on kaitstud (sest me ise veename teda) ja ei panusta ise enam sellesse töösse – tulemuseks on suuremad mõjuvad jõud ja tõenäolised vigastused.

Nokk kinni, saba lahti…

Kiili duatlon 2013 | (c) Jaanus Juss

5 thoughts on “Müüdimurdja: Kõval pinnasel jooksmine tekitab kergemini vigastusi

  1. Karmen Reinpõld ütles:

    Mulle see mõte meeldib!
    Aga mis tähendab õigesti? Kas selle all mõtled üle kanna või päka või keskosa jooksu? Või õigeid kiiruseid / treeningplaani? Või “chi” või “pose” jooksmise meetodid? vms.

    Nii palju kui olen lugenud erinevaid allikaid (populaar ja teaduslikke) ja tegelenud erinevate inimestega (ka. ma ise), siis ühtset vastust, mis sobiks kõigile, ma ei näe. Ühelt poolt ütleb teadus üht ja reaalne elu (maratoni tulemused näiteks) midagi muud.

    Aga võib-olla on mu midagi kahe silma vahele jäänud?

    Meeldib

  2. Lauri ütles:

    Kasvõi siin pildil 2tagumist naist jooksevad üle kanna. Ehk ühelt poolt suurendavad vigastuseriski ja teisalt vähendavad võimalust saada hea aeg, kuna üle kanna joostes tekib pidurdusfaas. Kõva asfalt tegelt on hea pinnas jooksmiseks. Mina olen kõik oma vigastused saanud pehmel pinnasel, mitte kunagi aga mitte asfaldil. Seda seepärast, et esiteks tasasel pinnasel puudub peaaegu jala väljaväänamise oht ja teisalt pehme pinnas annab liigestele lisakoormust, kuna energia sumbub sinna nagu vati sisse. On ju pehmel pinnasel raskem joosta. Kõige rohkem omadest kogemustest lähtudes suurendab vigastuste riski need supertoestuse ja pehmendustega kallid jooksujalatsid. Esiteks toestus teeb jalad laisaks. Jalalaba stabiliseerivad ja toestavad sidemed ja lihased enam ei tee tööd ning jäàvad nõrgaks. Üks vale samm ja vigastus kerge tekkima. Lisaks liiga pehmed jalatsid õpetavad hooletult jooksma ning nende pinnasetunnetus tavaliselt kehv.

    Meeldib

  3. Indrek I. ütles:

    Tõsi, see “õigesti” on tänapäeval nii kuramuse ära rikutud.

    Mina ei poolda ei pose-, barefoot- ega chirunning meetodit. Õigesti jooksmine on üks korralik segu mainitud tehnikatest.
    Eeskätt on õigesti jookmsmine oma keha täielik tunnetamine, mis tuleb kogemusega ning sisemise huvist/soovis teha midagi paremini/korralikumalt/ökonoomsemalt.

    Okei, veidike liiga üldine…

    Kokkuvõttes kergelt tihedam samm (seotud ka osaliselt kiiruse ning suuresti kätetööga), minimaalne pidurdus (pöial jooksmine ilma pidurduseta). Kõige tähtsam….millegi pärast täielikult kõrvale jäetud…ning minu arvatest mustanahaliste edu saladus…energia taaskasutamine. Ehk võtmesõnaks “kõõlused” – eeskätt achilleus.

    Kui ma oma viimaste avastuste kirjapanemisega hakkama saan, postitan sulle oma blogi lingi. 🙂
    Loodan, et tuleb asjalik lugemine.

    Meeldib

  4. Karmen Reinpõld ütles:

    Panin su blogi oma Feedly'sse ja ootan postitust 🙂

    Kõik, mis ütled on õige, aga tegeledes igapäevaselt väga erinevate inimestega, siis mu illusioon ei ole lõputu, et kõik ja alati saaksid kätte ilusa tehnika ja selle aluseks oleva kehatunnetuse (tahtest sõltumata).

    Samas iseenda suhtes saab alati areneda ja see ongi tihti piisav tulemus.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s