Murran teadusuuringute abiga levinud müüte, mis ikka ja jälle meie ette visatakse kui teada tuntud tõde.

******************

Kallid vs. odavad tossud

Kes meist ei teaks vanasõna: “Ma pole nii rikas, et osta odavat asja”? Aga kas see kehtib ka jooksutossude kohta?
Tuleb välja, et väga suurt vahet ei ole või on asi lausa vastupidine.
Uuringud näitavad, et sarnaste treeningtingimuste juures (maht ja intensiivsus) tekkis nn. odavamate (alla 50-60 €) tossudega (poole) vähem vigastusi, kui kallitega (+ ~120€).
Ka tõdeb teadus, et paksem pehmendusosa, mis on eelkõige mõeldud pronatsiooni (jala omadus leevendada põrutust) toetamiseks, tekitab tegelikult suuremat kõikumist sisse ja väljapoole, mis võtab tasakaalu vähemaks ja võib viia omakorda jällegi vigastusteni.

Ehk jutt on sama, mis eelmine kord – taaskord laseme end reklaamist lollitada ja usume, et meie jalad on kaitstud. Viimase tulemusena laseme jala “lõdvaks” ja ei kaitse teda enam tekkivate jõudude eest.

Siiski tekib mõte, et võib olla on kallid jalanõud ikkagi väga head, aga meie meelestatus on vale (muidugi kellel on, kellel ei ole)?

Kui pikk on tossude eluiga?

Aga lõputu teema läheb edasi ka jalanõu kasutusea kohta. Soovitatakse ju iga ~800 km tagant jooksutossud välja vahetada ja teadus noogutab kaasa, et umbes sellise ajaga (või isegi vähesemaga) kaob tallal mingi osa elastsusest. Siiski toetab tekkinud olukord hoopis paremat liigutuskontrolli, mis peaks ju vigastusriski vähendama, sest nn. õhem tald laseb meil saada õigeid haistinguid tegeliku pinnase jäikuse / pehmuse kohta.

Ehk teadlased julgevad öelda, et ajaga läheb liigutuste kontrollimine ja vigastuste vältimine paremaks.
Samas kui me suudame veenda end kaitsma oma jalgu ka nendes pehmetes ja kaitsvates jalanõudes – siis ehk oleks nendest märgatav kasu ja kiirem välja vahetamine õigustatud?

Aga tootja-lojaalsus (või peaks ütlema mudeli-lojaalsus) ei tasu siinses kontekstis siiski eriti midagi, ennemini tekitab suuremaid probleeme. Nimelt need, kes pole ühele tootjale truud, kogevad tõenäoliselt neljandiku võrra vähem vigastusriski. Tuleneb see eelkõige sellest, et erinevate tootjate jalanõud on natukene erinevad ja seeläbi peab jalg mudeli vahetusega kaasnevate muutustega toime tulema ja muutub mitmekülgsemalt tugevamaks. Tekitavad ju erinevad tootemudelid erineval kohal stressi jalale – kui see stress on konstantne, siis võib see viia vigastuseni. Kui nüüd susse vahetada, tekib uus stress teises kohas ja esimene saab “puhata”.

Kokkuvõte

Tegelik probleem on meie jalgade nõrkuses – neid on vaja tugevamaks treenida ja toetada neid jalanõudega, kust nad saavad adekvaatset infot enda kaitsmiseks (vähem pehmendust).
On ju teada, et alates 70ndatest on tehtud nn. toestusega jooksutossusid, aga jooksust tekkinud vigastuste arv pole vähenenud. Tuleneb see ju eelkõige me enda mugavusest?

Teadus ütleb, et jooksustossu peamine funktsioon on kaitsta jalatalda pinnasega kokkupuute eest (teravad kivid jms.). Kõik teised talle omistatud funktsioonid (stabiilsus, pehmendus jms.) jääb rohkem marketingi osakonda ja sellel pole palju pistmist treenimise ja jala biomehaanikaga.

Jalanõud peavad olema eelkõige mugavad ja jalad ise tugevad.

*************
Aga mis siin niisama targutada, paneme asja praktikasse ja siin üks lihtne harjutus, mida kasvõi telefoniga rääkimise ajal saab teha:
30” pöiad sisse kõnd
30” pöiad välja kõnd
30” kikivarvul kõnd
30” kandadel kõnd
Korda terve kõne jooksul või näiteks hambaid pestes (saadki 2′ täis ja topeltkasu) 🙂

Paide Xdream 2008