Grupisõidu tehnika ja (kirjutamata) reeglid

Lühendatud versioon ilmus ajakirjas Jooksja (nr. 25)

On aasta 1989, 23. juuli, Tour de France’i viimane etapp. Ees ootab 24.5 km pikk individuaalne eraldistardist sõit. Laurent Fignon juhib üldarvestuses 50 sekundiga Greg LeMond’i ees. Prantsuse ajakirjandus on ettevalmistanud ülistusväljaanded Fignon’i võidule, aga 8 sekundiga mängitakse ajalugu ümber – LeMond võidab!

Kuidas oli see võimalik? Tagant järele on teaduslikult tõestatud, et LeMond’ile tõi suurima kasu tema kasutatud aerodünaamiline juhtraud, mis lubas tal käed kokku surutuna juhtrauale toetuda ning seeläbi madalam sõiduasend saada, mis vähendas märgatavalt tuuletakistust. Lisaks kasutas ta aerokiivrit Fignon’i lehviva hobusesaba vastu.

Jalgratta võistluspordi algusest peale on otsitud võimalusi, kuidas läbi tehnikaarengu kiiruses võita. Kuid alati ei pea rahas maksma, et olla kiirem ja isegi rohkem trenni ei pea tegema. Kui liigume temposõidu juurest grupisõidu maailma, siis kõige odavam ja lihtsam viis on ära kasutada kaassõitja tekitatud tuulevarju, sest just tuuletakistus on meie suurim vaenlane kiiruse saavutamisel.

Mida suurem on ratturite liikumiskiirus ja mida lähemal ollakse eessõitvale ratturile, seda suurem on energeetiline võit tuulessõitvale ratturile. Näiteks liikudes 40 km/h, võib tagumise energiakulu väheneda umbes 30%.

Kuigi numbrid on ilusad, siis selle hüve kasutamiseks on vaja teadmisi ja oskusi, et tagada nii enda kui teiste ratturite ohutus.

Kui sa tahad saada kirjanikuks, siis mingil hetkel tuleb omandada tähestik, millele kõik järgnev toetub. Kui sa aga tahad grupis edukalt hakkama saada, siis tuulessõit on selle fundamentaalne alus.

Kõige lihtsam tuules liikumise viis on ühes reas, üksteise selja taga, kus toimub roteerumine, kui esimene peale vedamist tõmbab kõrvale ja liigub rea lõppu. Seda kasutatakse treeningutel, meeskonna temposõidus ja võistlustel, kui aetakse eessõitvaid rattureid taga ja eesmärgiks on maksimaalne kiirus ja efektiivsus. Kuid tihti näed sa võistlustel hoopis selle sarnast kaost, kus siiski iga rattur tahab saada maksimaalset kasu.

Selleks, et tagada kõigi sõitjate turvalisus, järgi lihtsaid näpunäiteid, mis omakorda muudavad võidusõidu kõigi jaoks meeldivamaks.

EI TOHI:

  • ära tee järske liigutusi – ootamatud pöörded, pidurdamised ja püstitõusud on ohtlikud, sest kaasratturid ei pruugi piisavalt kiiresti reageerida ja kukkumine on tõenäoline. 
  • ära lase “tirri” ehk jalad peavad koguaeg töötama. “Tirri” hääl annab signaali, et midagi toimub ja situatsioon muutub ja tihti reageeritakse sellele üle, mis omakorda võib tekitada ohtliku olukorra. 
  • pidurda minimaalselt ja ainult siis, kui tõesti on vaja. 
  • ära söö ega joo grupi keskel – leia selleks aeg ja koht, mis ei ohusta teisi rattureid 

TOHIB JA PEAB:

  • vahetuse üle andmiseks liigub esimene rattur alati tuulepoolsele küljele (Joonis 1), sest teised sõitjad on eessõitjast tuulesuunast vastaspoolel. Sinna poole vahetamisele järgneb tavaliselt ka kukkumine. Kui sa ei tea, kuhu vahetada, veendu selles taha vaadates. 
  • vedama minnes säilita ühtlane kiirus – kui sa kiirendad, siis tagumised jäävad tuulest välja, kui aeglustad, siis tagumised võivad sisse sõita. Hea on meelde jätta, et midagi ei muutu, kui sina hakkad vedama, ainult tuule tõttu läheb sinul tunnetuslikult raskemaks, et kiirus säiliks. Kui sa ei jaksa vedada antud kiirusega, siis tee lühike vahetus või loobu vedamisest. 
  • hoia trajektoori – nii kurvis, pöördel kui sirgel teel liikudes 
  • hoia mõistlikku vahemaad eessõitjaga – piisav, et saada tuulevarju, aga ka selleks, et jõuda olukordadele regeerida. 
  • hoiata tagasõitjaid käeviipega või häälega – ohuallikateks on augud, takistused tee peal (“lamavad politseinikud”), parkivad autod, seisvad inimesed, pöörded jms. Kui sinuni jõuab info, siis anna see ka järgmistele edasi ehk ka viimane ütleb hoiatuse edasi, sest sa ei pruugi märgatagi, kui sa enam tegelikult viimane ei ole. 
  • jälgi, mis grupis toimub – selleks vaata eessõitjatest üle või kõrvalt mööda, et näha grupi liikumist. Ära vaata enda eesolevat ratturit, sest muidu ei jõua sa adekvaatselt reageerida toimuvatele sündmustele. 
Joonis 1. Vahetus toimub alati tuulepoolsele küljele.

Karussell

Kui ülaltoodu on “lapsemäng”, siis grupisõidu kõrgeim tase on “karussell”, mida kasutatakse kas väga kõrge kiiruse saavutamiseks või tihti just ratturite hirmuga ehk küljetuulega võitlemiseks.

Üherealise ja karusselli vahe on selles, et eesolija ei jää vedama vaid liigub kohe kõrvale ja hakkab tahapoole vajuma ja niimoodi toimub pidev ringiratast liikumine, kus kiire ja aeglase (taha vajumise) rea kiiruste vahe on minimaalne (2-4 km/h). (Joonis 2)

Joonis 2. Karussell

TRIKID & NIPID

  • et näha, kas, kus ja kaugel tagasõitja on, vaata teda kaenla alt või jalgevahelt
  • üle õla taha vaatamiseks, lase käsi vaadeldavalt poolelt lahti
  • juues võta juhtrauast keskelt kinni, et tasakaalustada mõjuvaid jõudusid – arvesta ka olukorraga, sest pidurid on kaugel!
  • kui tarbitud geelipakki on keeruline tagataskusse tagasi saada, pane see püskisääre vahele.
  • olles viimane sõitjate reas, on viisakas taha vajujale öelda, et oled viimane, nii saab tuulde tulemist teha võimalikult efektiivselt
  • taha vajudes viimasest ratturist mõõdudes, pead hakkama tuulde liikuma juba siis, kui oled kõrvasõitja tagumise jooksu poole peal

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s