Ave Ojasoon: Suusatama – mitte enam homme, vaid juba täna!

Viimased suusasõidud jäid aasta(kümne)te tagusesse kooliaega – külavaheteedele ja koolilähedastesse metsatukkadesse, kus ainus märk loodud suusatingimustest oli eelmisest suusatunnist sissetallatud kiinukäänuline suusajälg– hea kui sedagi. Suusad ei tahtnud kuidagi jalas püsida ja suusakeppide nahkne rihm oli välja veninud. Müts vajus silmini ja varbad külmetasid. Tundub tuttav?

Tänasel päeval, üritades suusatamisega taastutvust teha, vuhisevad põlvepikkused poisid-tüdrukud tõusudel mööda nagu tuul ning laskumiste eel tuleb tunda jala- ja hingevärinat. Iga tõusu lõpus tekib mõte, et olgu see viimane kord, aga kui pärast suusasõitu, põsed õhetamas, tassike teed võtta, avastad end oma sõnu söömas. Tundub tuttav?

Samas, tahaks justkui nagu mingisuguseidki põhiteadmisi suusatamisest (taas)teada, aga kelleltki küsida ei ole, raamatutes leiduv tundub liiga terminoloogiline ja naabrimees, kes on küll kõva suusahunt, räägib ainult fluorisisaldusega parafiinidest ning kõrge süsiniksisaldusega keppidest… Tundub tuttav?

Tähtis pole vorm, vaid sisu! (Foto: Google)

Järgnevalt mõned põgusad pidepunktid meeldivamaks suusaharrastuseks.
TÕUSUDEL – KÄGARASENDIST VABAKS!

Inimesel on enesekaitserefleks tõmbuda eelseisva ohu eest „kägarasendisse“. Rahvastepalli mängides tõmbub laps selle püüdmise asemel pisikese-ohutu kummipalli eest kägarasendisse, justkui nagu oleks tegu püssikuuliga. Rasketel jooksu- ja rattadistantsidel näeb tihti harrastajaskonnas inimesi, kelle pea tõmbub väsimuse suurenedes õlgade vahele ning kehaasend kaldub märkimisväärselt ettepoole: kopsud surutakse kokku – hingamine muutub raskemaks, lisaks tekib ülemäärane lihaspinge.

Sama oht on tihti suusatamisel – mida järsem on tõus, seda rohkem tuleb esile tahtmatu refleks end „kägarasendisse“ tõmmata: pea õlgade vahele ja „nina“ maha. Miks? Tõusud ei ole ohtlikud – neile ei tule hirmujudinatega ja kaitserefleksi rakendades vastu minna. Mida järsem on tõus, seda püstisem olgu kehaasend – see tagab keharaskuskeskme suunamise otse suusale, mida meil tõusust üles saamiseks just tarvis ongi. Elus ja suusatamises on ikka nii, et kui hoiad pea püsti, oled omadega mäel.


Tõusul – naerusui ja püstipäi (Foto: Pille Konno)

TÕUSUDEL – KÄÄRTÕUSUVIIS EI OLE PATT!

Klassikatehnikas, tõusudest libi- ja astesammtõusuviisiga üles minek on väga nauditav tegevus ja vaatepilt. Hästi pidama määritud suuskadega õnnestub see isegi päris hästi, aga teinekord „lipsub“ suusk nii, mis kole ja tihti väsitab seesama libisammtõusuviisi niiviisi ära, et tõusu otsa jõudes on tarvis teha kohustuslik puhkepeatus. Tundub tuttav?

Siin tuleb appi käärtõusuviis: oluline on jälgida, et suusad kanditakse sisekülgedele – suusa sisekandid peaksid justkui „lõikama“ raja sisse. Unustada ei maksaks ka suusakeppe – nendele toetudes surutakse kepiteravikud tugevasti kas jalakanna juurde või selle taha maha. Mida järsem on mägi, seda laiem olgu käärasend. Päris kindlasti ei tohiks unustada eelpoolmainitud kehaasendi muutmist, vastavalt tõusu kaldenurgale.

Aleksander kasutab käärtõusuviisi ja lausa „lõikab“ tõusu sisse. (Foto: Peep Kallaste)

SUUSAKEPID JA KÕHULIHASED ON KASUTAMISEKS!

Nii uisu- kui klassikalise stiili sõiduviisides peaks toimuma konkreetne keppide löök (!) lumme. Keppe ei asetata lumele, vaid lüüakse need sinna sisse – jõuga! Ainult tugeva ja terava keppide tööga saab toimuma efektiivne edasiliikumine suusatamises. Tihti harrastajaskonnas esinev viga, kepiteravike ettependeldus, on lisaliigutus: kepid peaksid asetuma lumme üldjuhul klambrite kõrvale. Seda nii sammuta/sammuga paaristõukel kui ka vahelduvtõukelisel sõiduviisil. Kehvema libisemise korral suure-varba-jagu taha- ja väga heade libisemistingimuste korral ettepoole. Et rakendada alguses tõukesse tugevamad lihased, tõugatakse esmalt kerega ning alles siis kätega. Ja veel – milleks tekitada põlvedest vetrumist, allaisteid ja muid vertikaalsuunalisi liikumisi? Ei ole tarvis! Suusatamise eesmärk on siiski horisontaalsuunaline edasiliikumine ning vertikaalsuunalisi lisaliigutusi selleks teha ei ole tarvis – selleks, et pannkooki küpsetama õppida, ei ole vaja kududa.

TÕUGE-HOOG-PUHKUS!

Nii klassika- kui uisutehnikas peavad kindlasti olema nii tõuge kui lõdvestusfaas – ei ole esimest ilma teiseta ja teist ilma esimeseta. Kõik liigutusfaasid on omavahel seotud ning moodustavad ühtse terviku: lõdvestusfaasi eelduseks on tugev tõuge, mis tagab pikema libifaasi. Mida pikem on libifaas, seda pikem on lõdvestusfaas. Kokkuvõtlikult: mida tugevamini tõugata, seda pikem on libi- ning lõdvestusfaas, seda nauditavam on sõit. Saavuta rütm!


LASKUMISEL – PAKIN END KOKKU!

Kõrgasendis laskudes on küll tuuletakistus suurem ning hoog märgatavalt väiksem, kuid hästi hooldatud rajaga laskumisel osutub madala, „kokkupakitud“, asendi rakendamine kindlamaks ning stabiilsemaks võtteks.

Põhilaskumisasendi fikseerirmine:

  1. Käed kõrval-all, aseta üks jalg teisest suusaklambri võrra ettepoole; 
  2. kõverda põlved nii, et ülalt vaadates katavad need ära suusaklambrid; 
  3. aseta küünarnukid põlvedele; 
  4. keera peopesad sissepoole; 
  5. kanna keharaskus kandadele nii, et varbad asetseksid suusasaapa ülemises osas; 
  6. naudi laskumist ja kõrvus vihisevat tuult! 

 Eelpool kirjeldatud asendis on hea end ohu tekkimise korral kehaasendit püstuda, keppidega pidurdada ning vajadusel pehmesse puuderlumme kukutada, pühkida nina lumest puhtaks ja jätkata suusasõitu.

„Kokku pakitud“ laskujad 1. Tartu Teatemaratonil (Foto: Tarmo Haud)

VÕTA AEGA VEIDI RINGI VAADATA!

Kui tööpäevadel tunduvad suuremate linnade suusakeskused ülerahvastatud ning lisaks autole parkimiskoha leidmisega tuleb tegeleda veel suusarajal iseendale positsiooni leidmise ja hoidmisega, siis võtkem nädalalõppudel aega iseendale ja oma perele – Eestimaal on üle poolesaja hooldatud suusaradadega suusakeskuse, mis pakuvad külluses erinevaite pikkuste ja profiilidega radu. Nende hulgast leiab igaüks päris kindlasti endale jõukohase ringi. 

Põhja-Kõrvemaa võrratud matkarajad pakuvad silmipimestavalt kauneid vaateid ning Tartu maratoni ideaalkorras rajal suusatamine on kui muinasjutt. Kekkose rada Käärikul pakub nauditavat sõidurõõmu ning Valgehobusemäe suusakeskus, Albu vallas, rõõmustab suusatajaid nii kõhust õõnsaks võtvate laskumistega kui ka pikkade väljalibisemistega. 
Võtkem aega kaunites kohtades peatuda, hingata sõõm karget talveõhku, rüübata termosest teed ning liikuda edasi. Talvised metsad pakuvad imelisi loodusvaateid ning oleks patt nendest nina-maas või stopperiga võidu suusatades mööda vuhiseda. 
Suusatagem nii, et õhtul sooje sokke jalga pannes võiks iseendale öelda: “Aitäh mulle selle aja eest!“

Ave Ojasoon 
Tallinna Ülikooli Terviseteaduste ja Spordi Instituut 
CFC Jaak Mae suusakool

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s