See-eest eilsel päeval panin ennast taaskord paksemalt riidesse ja otsisin välja rattavarustuse.

Hakkasin siis mõtlema, et mida imet ka vaja on, et talvel sõita? Ega palju polegi vaja – alustuseks lahtilükatud kergteed ja tahtmist ning siis mõned tavaarid veel. Kergteega on mõnel (loe: mul) ikka hullupööra vedanud – kodu-uksest kuni päälinna viib see mind, 19 km on üks ots, just mõõtsin ja enamus distantsi on mööda tühermaad – ei mingeid teeületusi, ülerahvastatust (talvel muidugi, suvel kindlasti rulluisk jms. ruulib, aga siis uhan mina juba maanteel) ja elu näitab, et ka pühapäeva varahommikul on sahk oma töö ära teinud.

Alati nii ideaalne pole, aga stiilinäide on ilus.

Aga varustusest omab tähtsust näiteks (ratta)lamp, mis pimedamal ajal on kohustuslik – nii enda nähtavaks tegemiseks kui ka tee nägemiseks. Mina kasutan mingit hüper-tugevat-silmi-pimestavat valgustit, mis käib kiivri külge (rattakinniti on ka olemas). Täisvõimsusel (975 luumenit) peab vastu tunnike, aga piisab ka vähemast ning siis kestab ~10h. Väärt kraam ka pimedas joostes.

Kiiver ja lamp

Naastkummid on nõrkadele? Ma võin siis nõrk olla, aga väga äge on kui lumel ja jääl on pidavus olemas (adrenaliinisõltlastele ei soovita) ja talvel pole sõidukiirusel tähtsust, sestap ei häiri ka kehvem veerevus.
Antud isendid sõidavad juba kolmandat hooaega, kuigi eelmisel varakevadel sai üks trenn nendega ka peaaegu paljal asfaldil tehtud ja karta on, et see lühendas ka nende eluiga.

Naastkumm

Riided on tavalised jooksukad. Rattapükse näiteks talvel ei kasuta, aga põlvikuid, et sääred soojas hoida ning fliissisuga põlvekaitseid lisan küll – tuul teeb oma töö ja põlved kipuvad liiga külmaks minema.

Ka pole ma investeerinud spetsiaalsetesse talve rattakingadesse (tean, et nad on muidu asjalikud), vaid selle eest ostsin oma suvekingadesse teised sisetallad – lambanahaga ühelt poolt, fooliumiga altpoolt (a la Selveris müüakse), sest just kinga ja klotsi puutepunktist levib kõige rohkem külma varvastesse. Kasutan suhteliselt õhukest sokki, et jalgadel kitsas ei oleks ning peal neopreenist katteid, mis on abiks nii vee kui tuule eest kaitsmisel.

Näiteks eile oli -3 kraadi külma ja suhteliselt tuulevaikne ning 2:45 trenni tehes ei hakanud varbad eriti tundmagi andma. Samas tuul muudab kõik, sama külma, aga tuulise ilmaga võivad esimesed külmamärgid juba poole tunni möödudes saabuda.

SIDI rattakingad talvevarustuses

Aa ja BUFF (või memme rätt, kuidas soovite) on mu parim sõber külmades trennides – ikka tõmmatud üle suu, et ei ahmiks külma õhku otse kopsu. Ja windstopper müts tavamütsi ja kiivri all.

Mugavuseks ja teistega arvestamiseks peaks lisama ka pikad porikad, aga kuna ma üksi sõidan ja musta ei karda, siis pole neid külge pannud, ainult lühikesed viskan külge, kui tõesti märg on.

Pisikesed detailid teevadki ekstreemtingimustes sportimise nii nauditavaks.