17. detsember, pühapäev – sajab nagu uhavarrest, vihma ikka.

Ka nädala sees pidin (ma ei pea midagi, ise tahan, aga plaan ütleb ka nii) ratast tegema. Naelad olid all, aga maa mustas. Kiire oli. Järgmine koosolek ootas ees. Vaatasin abiotsivalt ringi. Mitte kõige targema pliiatsina karbis haarasin kõrvaloleva ratta alt esijooksu ja panin oma rattale alla – pagan, V-pidurid olid teisel rattal. Minu ketaspiduriga ratas oleks muutunud fixie’ks (või kuidas sa nimetad piduriteta, aga käikudega ratast?) ja mis oleks siis saanud, kui oleks pidureid näppinud – piduriõli voolama lasknud?
Olgu. Võtsin siis kolmandalt rattalt eriti head jooksud ja pistsin oma rattale alla. Minu rattal on esimene ketas 185mm, sellel ainult 160 – seda ma sõidu ajal mõtlesin, et kuidagi sujuv ja tagasihoidlik pidurdusvõime oli 🙂 Tagumisega muidugi jama – piduriklotsid käivad vastu. Keerasin siis paar kuuskantkruvi lahti, mudisin, kinni tagasi ja käis kah, vähemalt liikus ja sõidetud sai.

Aga see polnud pikaajaline lahendus. Täna olin sama lõhkise küna ees. Nael all (sest teised jooksud olid vahepeal jälle ratast vahetanud), vihma sajab ja kuidagi ei raatsi naela asfaldi peal kulutada.
Uurin ääri-veeri, kas meil mingeid vanu jookse ei ole, millele saaks tavakummi alla panna ja siis neid vastavalt vajadusele vahetada? Pidi olema. Mul juba hea meel, aga nagu ikka tõmmati hoog kohe alla. Neil pole pidurikettaid küljes.

Käega ei löönud. Teadsin, et kunagi said ju pidurid upgrade‘tud ja kuhugi olid jäänud kindlasti ka vanad kettad. Uurin jookse, aga miskit on veel neil viga.. tagumisel pole ju kassettigi küljes. Aga kuna kettad leidsin üles, siis mõtlesin, et vähemalt esimese saan ikka kasutusse võtta. Otsisin välja kassetivõtme, mis keerab ka piduriketta “stopperjulla” kinni ehk sain selle külge, lisaks enda tagavaradest sisekumm ja suvine Raceing Ralf mantliks ning esijooks valmis. Pistsin alla ja isegi eriti vastu klotse ei käinud, ainult kerge reguleerimine.

Tänane peakangelane ehk kassetivõti. Pilt: rattad.ee

Soh, see tehtud. Võtsin ette ka tagumise jooksu ja keerasin piduriketta külge. Mis nüüd edasi? Kassetti ju ka vaja. Vana ratas hakkas silma, teadsin, et käis ta ju millalgi hoolduses ja oli lootus, et selle kassett on korras. Lugesin hammakad ka üle ja sain kokku üheksa – peaks sobima 🙂
Jooks alt ära, kassett lahti ja tõstsin ümber. Natukene pusimist, aga kinni ma ta sain. Selleks hetkeks oli mu sisekummitagavara otsa lõppend. Kui juba kassett oli omastatud, võtsin ka sisekummi endale. Minu üllatuseks oli sisekumm lapitud (hmm, kes ja millal seda võis küll teha? mina ju ei lapi..), aga tagant järele võib öelda, et vähemalt selle trenni pidas ilusti vastu ja kassett ka töötas ega hüpanud üle.

Kuid vara oli veel hõisata. Pistsin jooksu oma rattale alla, aga kinni, mis kinni, no ei liigu ringi. Ei mudimine ega midagi aidanud. Kuulda oli, et ketas oli kergelt kõver ka ning kas tõesti natukene paksem kui mu omaoma? Lihtsalt ei mahtunud klotside vahel liikuma.
Tunnistan ausalt, et läksin ja palusin oma kätetöö üle vaadata ja nõu anda, kas selles olukorras annabki midagi kähku teha? Lapiku kruvikeerajaga kasutatud jõud klotside vahe suurendamiseks tõi väikse edu ja mingil määral see jooks lõpuks liikus. Sõidu ajal ma ei tundnudki, et midagi väga tagasi hoiaks. Võistelda niimoodi ei tahaks, aga trennis saab tugevaks.

Kui mõni naudib lehetaina ise tegemist, siis minu jaoks on just selline tegevus mokka mööda. Raamatuteadmisi napib, aga katsetada ja pusida meeldib, ma ei oska end isegi häirida lasta õlistest näppudest, see käib asja juurde. Kujutan ette, et siin on lugejaid, kellele tundub see keerulise ja igavana ja teistele jälle lihtsana nagu lapsemäng. Aga väikestest asjadest tuleb rõõmu tunda ja seda ma tundsin, kui lõpuks sõiduks läks ja ei kadunud see tunne ka pärast tilkuvana koju jõudes.