Ma naudin treeneritööd. Naudin individuaalplaanide kallal pusimist, sest inimesed ja nende elud on nii erinevad ja naudin õppimist ja arenemist.. treenerina. Kui ma alustan inimesele plaani tegemist, siis ma loomulikult tutvun tema taustaga ja uurin ja küsin, aga ma ei näe tema sisse. Ma teen talle (omaarust) ideaalse plaani, aga 2 nädalat hiljem selgub, et tema organism näiteks ei kannata neid koormusi (sarnaste näitajatega inimesele pole see aga probleem). Ma arutan seda teemat ja mõtlen ja loen ja katsetan teistmoodi.

Treener on kunstnik ja loovinimene, mitte teadlane.

Kui oleks olemas treeningmeetod, mis toimiks kõigile ühtmoodi hästi, siis poleks ju individuaalsust vaja, poleks treenereidki vaja, piisaks teadlastest. Aga ei toimi. Isegi sama inimese puhul erineval ajahetkel ei pruugi toimida. Võrrandis on liiga palju muutuvaid tegureid, millega me peame arvestama. Sestap peab treener koos treenitavaga arenema, et (töö)viljad oleksid mahlased ja magusad, mitte kõrgel ja hapud.

See on naudingut pakkuv protsess – töö inimestega ja töö raamatutega, mõtlemises, eksimises ja edu lootuses.

Ma treenisin ennast 2010/2011 hooaeg ise. Nagu Indrek Rannama (ratta V taseme treener) selle kohta ütles – see on parim viis õppimiseks. Ja ma õppisin – läbi iseenda. Istusin laua taga ja kirjutasin ka teistele erinevaid kvaliteettrenne ehk lõigutrennid nii rattas kui jooksmises – samal ajal proovisin neid enda peal. Sain aru, mida need organismile tähendavad, mida tunneb inimene ja kas need on adekvaatsed (teooria on ju tore küll, aga praktika?). Mõnikord tulin koju ja tegin ka teiste plaanis muudatusi. Laua taga tundub 1minut max. pingutust käkitegu – kuid kas sa tead kui pikk on tegelikult minut? Okseleajavalt pikk.

Itaalias treeninglaagris

Aga iseenda treenimine ei ole pikas perspektiivis nauding, see on monoloog. See tüütab lõpuks ära. Tead kui lihtne on iseennast veenda, et ma täna ei viitsi trenni minna? Aga mis näoga sa vaatad homme treenerile otsa ja ütled / kirjutad, et sa ei viitsinud? Kaks on dialoog, protsess, teekond ühiste eesmärkide (tähtede?) poole. Astud sammu ja tunned, et koos on hea või kui täna polegi, siis nutad teise õlal ja astud jälle sammu edasi. Eesmärk pole kohale jõuda, eesmärk on sihtpunkte läbida ja edasi minna.

Kui kõik oleks võimalik, kas sa tahaksid endale treenerit? Ja mida sa temalt ootaksid?