Motivatsioon on surnud. Elagu motivatsioon!


Esimese loengu aeg ja koht on paigas: 27.10.11 kell 1830 – 2000 Nõmme Spodikeskuses, Külmallika 15a  Tallinna külje all Uuesalus (Kitse tee 1-6, Järveküla, Rae vald). Teemaks: “Kas ma suudan joosta / sõita (pool)maratoni”. Igaüks võib osaleda, 5 € / in. Palun anna mulle märku, kui oled tulemas karmen.reinpold@gmail.com

“Kuhu ta kadus?”
“Kes?”
“Tahe ja ind ja soov ja vajadus.”
“Milleks?”
“Treenimiseks.”

***

Tuttav? Mõnikord ikka ju. Kui see suur motivatsioon jalad selga võtab ja end ära peidab (või salamandri kombel taustaga sama värvi muundub), kas siis ongi vaja teda otsida ja tagasi saada? Võibolla polegi seda treenimist vaja, kui see tahtmine ei tule loomulikult? Vaielge või nõustuge.

0535, kell heliseb. Ainus mõeldav mõte on edasi magada, unustage ära pime ja külm õu või rõvedalt jahe vesi basseinis. Aga elu õpetab, et kui panna õhtul kell helisema ja lasta hommikul otsustada, kas minna trenni, siis kunagi ei lähe. Kui aga uinumiseel trenniriided valmis panna ja enda sees otsustada, et lähen, siis ka lähen.

Pimedas talvehommikus lumi krudisemas talla all, keelega lumehelbeid püüdmas ja jälgimas nende lõputut tantsu päevavalguslampide kumas, see nauding on kõike väärt. Jalg-jala ette, samm-sammu järel mõõtmas rada. Päev võib alata. Oled proovinud?

– Muuda rutiini, treeni siis kui pole harjunud, otsi uusi radu – kodus, külas, reisil.

Tappev päev kaob õhtusse ja ainult soov mitte midagi teha, võtab maad. Laske mul ometi puhata! Tõmban siiski trenniriided üll’ ja astun toast välja. Luban endale, et ainult 10 minutit, rohkem pole vaja. Kell jäi lebama lauale, hakkan liikuma. Vaatan kolletavaid-punetavaid sügislehti madala päikese valguses, kujutan ette, kuidas selle hetke pildile jäädvustaks, varieerin vaatenurki, otsin uusi motiive – vana ätt pingil mõtlikult istumas, peni lamamas jalge ees (must-valgelt oleks see ideaalne). Ees olevad uue-maailma-avastamise-prillid panevad aja voolama, mis peatub alles koduukse ees. Jah, see oli rohkem kui 10min, aga sellel pole tähtsust – nauding loeb.

– Astu edasi väikeste sammudega, ära sunni. Naudi!

Ja kui täna tõesti ei taha, siis ära mine, aga lepi sellega ja ära süüdista iseennast ega põe selle pärast – siis ei ole see vaba päev seda väärt. Võta kätte raamat või kudumisvardad, pane mängima TED inspireeriv kõne või tee mis iganes sulle endale meeldib ehk

– Luba omale puhkust. Süümepiinadeta.

Aga mis meid veel motiveerib? Kui on külm, libe, vihmane, tuul peksab näkku, palavus tahab hinge võtta. Või tööl on tähtaeg kaelas, elu pole alati ideaalne ning selg valutab ja need pagana jalad on nii rasked ja kanged ja vastikud. Ja üle-üldse – mul pole tuju. Mis sunnib meid astuma seda järgmist sammu?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s