Ilus-ilus sügis on saabunud. Puud kolletavad ja punetavad, kas sirab veel ere päike või krabistab aknalaual vihm, kes seda ette teab. Vahel viliseb tuul kõrvus või matab maad hoopis vaikne linnulaul. Ilus aeg jällekord.

Kuigi sügis on kaunis, siis selle taga peitub kuri salapära – pealt näha ilus ilmake võib niimoodi hinge pugeda, et hommikul ärgates on nina kinni ja pea paks. Aga trenni oli vaja ju minna – rattaga või jooksuga, sellel polegi tähtsust. Kui tavaliselt me isegi ei kõhkleks astuma pussnuge sadava taeva alla, siis haigus seab oma piirid. Või vähemalt peaks seadma.

Kust siis läheb piir, millal veel minna trenni ja millal enam mitte. Kõik on kindlasti kuulnud nn. kaela reeglist?

Kui sümptomid asuvad pealpool kaela (jooksev / kinnine nina, pidev aevastamine), siis on kerge jooks täiesti lubatud (rõhk sõnal kerge). Tihti aitab see isegi paremale enesetundele kaasa – värske õhk teeb nina ja lõõrid lahti.

Aga kui kehvaolu on allpool kaela ehk tugev köha, bronhiit, rinnus, kopsude juures ebamugavus, siis on tegu kindla riskisituatsiooniga. Sellises olukorras peaks treeningutest loobuma, aga mõnusat jalutuskäiku ei saa küll keegi keelata – parajalt riidesse ja nauding liikumisest on ikka olemas.

Siiski automaatse ei-ei-ei igasugusele tegevusele paneb peale palavik. Kuigi võib mõelda, et ma higistan selle haigusvimma kehast välja, siis tegelikult pole meie immuunsüsteem võimeline kahe ärritajaga korraga võitlema. Ja lõppeks võib palavikuga treenides jõuda hoopis südamelihasepõletikuni, mis halvemal juhul paneb lõpliku veto ka sportimisele üleüldse.

Aga kui olidki kuulekas ja loobusid trennidest ning saabub päev, mil enesetunne sama hea kui parimatel päevadel, siis millal ja kuidas ikkagi uuesti treenima hakata? Kuigi ma olen lugenud, et palaviku puhul peaks järgima reeglit, et nii mitu päeva kui olid palavikus, siis sama palju päevi peaks ka veel taastumiseks jääma. Aga ma kujutan ette, et spordisõltlased ei suudaks seda järgida, ega ju? Sestap on mõttekas peale sümptomite kadumist alustada väga-väga rahulikult – kepikõnniga või taastava jooksuga, mis on palju lühem, kui nn. keskmine ja tavapärane jooks. Umbes nädala-paariga peaks tõstma koormused haiguseelsele tasemele.

Ma tean, et lõputu teooria ei vii meid alati praktikale lähemale, sestap kriban siia ka ühe hästi üldise näite. Eeldame, et sa keskmiselt jooksed tunnikese / 10km. Siis 2 nädala kava võiks olla selline:

I NÄDAL
E: 20 / 30 min sörk / ratas (teadlikult aeglane jooks või rahulik ratas)
T: 35 / 50 min sörk / ratas
K: puhkus
N: 45 / 60 min sörk / ratas
R: 55 / 75 min sörk / ratas
L: puhkus
P: 45 / 60 min jooks / ratas (nn. tavapärase tempoga)

II NÄDAL