——

11. september 6:00 – helises äratuskell. Lõin kella kinni, kõhtu tekkis selline mõnus ärevus. Ongi käes! Ajasin end suhteliselt kiiresti voodist välja, läksin sõbranna kööki, panin pudruvee keema ja kohvi hakkama. Istusin köögis, mõtlesin vaikselt omi mõtteid. Samas olin üllatavalt rahulik. Teadsin, et olen valmis. Olin ju valmistunud, treeninud ja 3h jooksutrenn, kus sai läbitud 29km, sujus hästi. Olin kindel, et läbin distantsi igal juhul.

Natuke enne kella 7 olin oma söögid-asjad valmis saanud ja hakkasin sööma. Isu oli hea, toit suus keerama ei hakanud (mida varemalt on enne võistlusi sageli juhtunud).

Aeg riidesse panna ja kott kokku. Kontrollisin üle, et number ja kiip oleksid kindlasti olemas. Lisaks tossud ja võistlusriided. Muust oli suhteliselt suva. Peaasi, et võistlemiseks kõik vajalik olemas oleks.

Enne kella 8 hakkasin vaikselt võistluspaika liikuma (õnneks elas sõbranna Vabaduse väljakule väga lähedal). Väga kihvt oli kohata teisi võistluskaaslasi, kes juba riietas, kes venitas, kes sörkis vaikselt. Mõnus võistluseelne õhkkond valitses võistlusalal. Igaüks nokitses omaette, samas naeratati ja noogutati üksteisele. Kõik olid keskendunud.

Kell 08:15 – soojendus. Soojad riided seljas, asusin kahe sõbraga soojendusjooksule, mis kestis 15min. Tempo tundus ulmeliselt kiire olevat. Võttis higi kiirelt lahti ja pulsi korraks üles. 

Kell 08:35 hakkasin vaikselt riietuma. Võistlusriided selga ja võistlustossud jalga. Kontrollisin veelkord,et number oleks korralikult kinni ja kiip tossu küljes. 10min hiljem liikusin stardipaika.

08:50 – olin oma stardikoridoris. Rahvast tuli järjest juurde, kõigil näod põnevil ja tuju hea. Mõnus ärevus ja õhkkond valitses stardikoridorides. Kõik olid justkui sõbrad (mis eestalaste puhul muidu on üsna tavatu), räägiti juttu, muljetati. Minu suurimaks mureks oli leida 4:00 jänes, kes mul stardipaigas leidmata jäigi. Mõtlesin, et mis siis ikka, küll ma nad kuskil ikka üles leian.

Kell 09:00 kõlas pauk mu esimele maratonile. Ees seisis 42,195km jooksmist. Kartust ei olnud. Hakkasin julgelt jooksma. Ainus küsimus oli, kui kiiresti? Esimene kilomeeter, kuigi hoidsin end ikka väga tagasi, tuli kilomeetri ajaks 4:33. Mõtlesin, et oi…nüüd peab kindlasti alla võtma, muidu jooksen end kinni. Järgmine kilomeeter tuli liiga aeglane. Õnneks nägin ma 3. kilomeetril ühte oma sõpra, kellega me leidsime hea tempo ja nii me koos jooksma asusime. 4:00 jänes jäi endiselt leidmata. Enesetunne oli hea, jalad oli kerged ja ma ei mõtelnud mitte millelegi, kui vaid keskendusin oma jooksule. Iga 3km tagant oli joogipunkt, kus ma vähemalt 1 lonksugi võtsin, et ennetada janu tekkimist.

Esimene ring läks väga kergelt. Korra tundsin, et on raskem, kui oli vaja joosta tõusust üles, et vanalinna sisse joosta. Tegin paar kiiremat sammu, tõusust tempokamalt üles ja lasin jälle jala kergeks. Huh, läks mööda 🙂

Esimese ringi viimased kilomeetrid kulgesid mõnusalt – rahvas ergutas, eriti Vabaduse väljaku poolne ots. Kõik sõbrad ja ka teised pealtvaatajad ergutasid nii mis hirmus. Emotsioon oli nii kõva, et ei saanud arugi, et kilomeetri tempo kujunes juba alla 5min.

Algas teine ring, sõbral hakkas raske. Mul oli endiselt jalas kergus ja ühtäkki ta ütles, et tempo läheb kiireks. Mõtlesin, et suva…mina jõuan. Näitasin talle natukese aja pärast kandu ja maha ta must jäigi. Umbes 25.-26. km vahepeal hakkasin nägema veel paari tuttavat. Nende tempo oli suhteliselt hea, aga samas märkasin, et tasahilju jõuan ma neile lähemale. Otsustasin tempot tõsta kuni 30. kilomeetrini, saagu siis, mis saab. 30.km-l saingi nad kätte. Sõbra naine pakkus raja ääres muffinit ka ja nii ma siis jooksin nendega 2 kilomeetrit. 

Umbes 32. kilomeetril nägin, et üks kolleeg tuleb selg ees vastu. Jess, seljavõit! Siis hakkas nendel meestel, kellega ma koos jooksin ka tempo langema. Jäänud oli veel umbes 9km, otsustasin, et lähen ise edasi. Järgi keegi ei tulnud ja läinud ma olingi.

33.kilomeetril nägin veel ühte sõpra, kes oli raja ääres rattaga. Temast oli suur abi, sest äkki hakkasin tundma, et jalad hakkavad vaikselt tuimemaks minema. Aga sõbrast oli palju abi – rääkis minuga juttu, viis mõtted mujale ja ei saanud arugi, et tempo oli taas 30sek võrra tõusnud. 

Kui jõudsin 40.kilomeetri märgi juurde, lõi mulle järsku pähe teadmine, et ma teen selle ära! ja veel väga hea ajaga!!!. Pargis tuli mulle veel palju inimesi selg ees vastu. Sõber rattal ergutas, publik ergutas. Tantsutüdrukud, muusika, fännid – see kõik tekitas meeletu emotsiooni. 41. kilomeeter, veel natuke. Siis veel väike tõusunukk, kurv ja kohe-kohe olen kohal. Rahvas ergutas, hüüdis. Tundsin, kuidas suurest emotsioonist ja rõõmutundest tekib kananahk ihule, see tunne oli võimas. Lisasin veel tempot – rahvas maruliselt kaasa elamas. LÕPP!!!!! 3:46:09 JESSSSSS!!! Ära tegin!!!!!

See tunne oli ülev. Seda ei olegi tegelikult võimalik kirjeldada, seda peab kogema! Kõik rasked treeningud, lihasvalud, väsimus, see kõik sai tasutud, see kõik oli seda väärt! Ma olin üliõnnelik, sest üks mu kauaaegseid eesmärke sai täidetud ja rohkemgi veel.