Tänane postitus sai pealkirja parafraseerides vana ütlust (ma isegi ei mäleta, kust see tulnud on), et “Harjutust alga!” Algame oma maratoni hooaega siis 🙂

Teate, mis on edukate treeningute saladus? See on hästi lihtne – järjepidevus. Muidugi järjepidevusega üksi ei pruugi veel häid tulemusi tulla, aga liiga sõna-sõnalt järjepidev olles võib hoopis kahju teha. Kuidas?

Ma jutustan ühe loo, mis ma just hiljuti kuulsin (ja pidin tõdema, et oma “sportlaskarjääri” alguses olin ise samas seisu).

Ma siis ragistasin mõelda ja tahtsin ju inimesele hääd nõu (kastrulit või potti) pakkuda, kuni jutujärg jõudis detailideni.

Muidugi sellise jutu peale rääkisin soojendusjooksu ja -harjutuste (liigeste) ning venituste tähtsusest, aga tegelik põhjus pesitses natukene teise puu taga. Nimelt ei olnud ma tulnud selle pealegi, et nad järjepidevana olid jooksnud iga päev ja sama ringi. Panite tähele, et iga päev jooksid nad? Vot, kuhu koer oli maetud. Jooksu/treeninguga me lõhume ja koormame oma organismi, puhkusega me areneme ja laseme kehal paraneda ja tugevamaks saada. Kui me seda hingetõmbeaega ei anna, siis keha muutub aina nõrgemaks, mitte tugevamaks nagu me oleks eeldanud.

Kusjuures järjepidevuse saavutamiseks läheb umbes-täpselt 6 nädalat, et tekiks selline mõnus rutiin ja keha hakkaks ise ka liigutamist nõudma. Ehk kui selle tärminini jõuda, siis peaks juba kergem olema 🙂

Teine komistuskivi, mis tihti võtab jookmissoovi ära, on liiga kõrge tempo. No tegelikult pole asi tempos vaid ikka südame-veresoonkonna arengus ehk kui süda pole veel väga tugev, siis isegi suhteliselt madala tempoga tekib intensiivne hingeldamine ja ebameeldiv enesetunne. Lisaks sellele, et see pole hea tunne, koormab see meie südant ja kui süda pole piisavalt arenenud, siis võib seda kahjustada.

Sestap on jooksmisega alustamisel tüüpiline see, et ma ütlen, kui mitu minutit sa sörgid ja kui palju kõnnid ja siis hakkan neid vahekordi muutma, kuni sa oled suuteline pikka maad järjest jooksma. Muidugi kui su taust ja põhi on hea, siis hakkad ka kohe jooksma, aga ikkagi aeroobse pingutusena.

Kolmandana võib mainida nn. sotsiaalset jooksu. Mis see on? See on see, et kaks erineva võimekusega sõbrannat lähevad koos jooksma – tulemus on see, et ühel on liiga kerge ja teisel liiga raske ja lõppeks pole see kellelegi hea. Ma tean küll, kui mõnus on kellegagi koos trennis käia, aga sellisel juhul peab olema ka julgust öelda, et tempo on sinu jaoks vale ja kasvõi poole pealt eraldi treeninguid jätkata. Karm, jah 🙂

Neljas on personaalne treeningkava. See, mis sobib kõigile, ei sobi kellelegi. Jooksmine on mõnus kui sa naudid seda ja minu eesmärk on, et igaüks saaks trenni teha vastavalt oma võimetele ja tema tee (pool)maratonini oleks roosilõhnaline, aga sekka kipuvad pudenema ikka mõned okkad ka, aga ehk aitab see seda teekonda rohkem hinnata.

Aga kõige-kõige tähtsam terve selle asja juures on protsessi nautimine. Et sa tunneksid ennast hästi ja läheksid rõõmuga trenni. Ei mingeid kohustusi, lihtsalt nauding igast jooksusammust!