Eile oli Tallinna maraton. Kas sa osalesid seal – pealtvaatajana, kepikõndijana, jooksjana? Kas mingi hetk tekkis ka pisike tunne, et tahaks kaaaa, no seda maratoni joosta/läbida?

Kribasin sellest tutvustava teksti SHE:MARATHON lehele. Siis on hea seda taaskord silmitseda kui vajadust peaks olema või kui uus inime siia kaema tuleb, et mis nendel (hulludel) naistel jälle teoksil on.

Kuigi me pesitseme oma SHE grupiga ka Facebookis (oled oodatud liituma!), siis tahtsin, et oleks ühtne ja eraldi koht, kus saaksin kirjutada pikemaid tekste erinevatel (spordi)teemadel. Teiseks pole kõigil FB-kontot ja kolmandaks vajab SHE grupp liitumist, et sõnumeid lugeda. Siinne keskkond on aga kõigile avatud ja valla ning ootab kaasa löömist.

Muidugi on mul hinges ootusärevus – kas ja kuidas see vastu võetakse. Kas näiteks keegi “põline” rattur on valmis uusi asju katsetama ja talvel hoopis rohkem jooksma? Kas need, kel ikka kõrvus trummeldab tunne, et “jooks pole minu jaoks” võtavad väljakutse vastu, sest kõik ju tegelikult suudavad seda. Päriselt ka!

Miks mulle endale see mõte just meeldib, on idividuaalsus ühendatud ühiste eesmärkidega. Kõik, kes projektiga liituvad, on erineva taustaga. Ma ei saa ühte patta panna inimest, kes on mitu aastat jooksmisega tegelenud ja seda, kes peab alles õppima ennast jooksmisel hästi tundma. Aga ma saan öelda ja minu kogemus kinnitab seda, et kui ei ole just füüsilist vastunäidustatust, siis kõigil on võimalik saada jooksjaks. Olen nõus, et see vajab pühendumist ja motivatsiooni ja kannatlikkust, aga kui see on olemas, siis edasine on juba kukepea 🙂

Ehk igaüks saab just temale vastava treeningkava, aga meil on võimalik jagada oma rõõme ja muresid siin ühiselt, lisaks kord kuus toimuvad ühistrennid ja loengusarjad.

Kui ma siin üksi kirjutan, siis ma ei näe ega kuule teid. Toetage, laitke, täiendage ja parandage – kommentaarid on väga teretulnud 🙂