Üks mõte. Lühidalt. Kahest aspektist.

Pikk maastikumaraton (XCM). 3+ tundi, pikad tõusud, 1500 tõusumeetrit.

Vaadates sellist profiili tekib mõte, et nii pika distantsi ja pikkade tõusude juures võiks enim kasutatav intensiivsustsoon olla anaeroobse läve kandis. Aeroobsed protsessid domineerivad.

Kui võtame ette pulsi jaotumise graafikud:

… siis tundubki see niimoodi olevat – palju tööd segarežiimis ehk aeroobne töö.

Aga mida räägivad meile pildid, kui võtame ette võimsusandmed:

… pilt läks peaaegu, et ristivastupidiseks – kolmandik aega veedetakse taastavas tsoonis ja pea kolmandik üle anaeroobse läve!

Mõlemad infod on vajalikud, aga tippsportlase puhul on tõenäoliselt füsioloogiliselt domineerivam ja määravam lihastöö ehk võimsus ja mitte nii väga süda.

Maastik dikteerib ja jõurakendus on väga variatiivne (ilusad värvilised pulgad ülemisel pildil) – vajades erinevate füsiloogiliste süsteemide väga kõrget sooritusvõimet ka nii pikal distantsil. Ja kuigi seda ei juhti võibolla nii tihti, siis mõnikord on seal vaja ka maksimaalset sprindivõimekust – vaata erapunane peak päris lõpus.

Sellistest infokildudest saab sisendit, kuidas treenida sportlast sellisteks katsumusteks.