Üks mõte #1: XCM füsioloogilised nõuded

Üks mõte. Lühidalt. Kahest aspektist.

Pikk maastikumaraton (XCM). 3+ tundi, pikad tõusud, 1500 tõusumeetrit.

elevation

Vaadates sellist profiili tekib mõte, et nii pika distantsi ja pikkade tõusude juures võiks enim kasutatav intensiivsustsoon olla anaeroobse läve kandis. Aeroobsed protsessid domineerivad.

Kui võtame ette pulsi jaotumise graafikud:

HR

HR-percent

… siis tundubki see niimoodi olevat – palju tööd segarežiimis ehk aeroobne töö.

Aga mida räägivad meile pildid, kui võtame ette võimsusandmed:

levels

levels-percent… pilt läks peaaegu, et ristivastupidiseks – kolmandik aega veedetakse taastavas tsoonis ja pea kolmandik üle anaeroobse läve!

Mõlemad infod on vajalikud, aga tippsportlase puhul on tõenäoliselt füsioloogiliselt domineerivam ja määravam lihastöö ehk võimsus ja mitte nii väga süda.

timeinzone

Maastik dikteerib ja jõurakendus on väga variatiivne (ilusad värvilised pulgad ülemisel pildil) – vajades erinevate füsiloogiliste süsteemide väga kõrget sooritusvõimet ka nii pikal distantsil. Ja kuigi seda ei juhti võibolla nii tihti, siis mõnikord on seal vaja ka maksimaalset sprindivõimekust – vaata erapunane peak päris lõpus.

Sellistest infokildudest saab sisendit, kuidas treenida sportlast sellisteks katsumusteks.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s