Jalgade tööl on ujumises kaks eesmärki:
- Tõsta jalad kõrgele veepinnaga paralleelselt ja kehaga ühele joonele, läbi mille vähendatakse veetakistust;
- Tekitada edasiviivat jõudu.
Viimase punkti kohta peab esimesena paika panema fakti, et tugev (6 või 2-löögiline) jalgade töö moodustab tippujujatel ainult kuni 15% edasiviivast jõust. Ja sellist intensiivset tööd teevad basseini-sprinterid, sest seal on arvel iga sajandik sekund. Loomulikult maksavad nad seejuures lõivu energiaga, mida selline tegevus nõuab.
Siit ei saa otsest paralleeli tõmmata harrastajatega, sest nende üldine ujumistehnika ei ole nii ideaalne, mis tähendab, et protsentuaalselt võivad nad rohkem jalgadega panustada, aga läbi energiakulu tuleb see ennemini kahjuks kui kasuks.
Triatleedid (kes peavad peale ujumist rattal jalgadele valu andma) ja pikamaaujujad keskenduvad peamiselt esimesele punktile ehk jalad on tasakaalustav element, mis ei tohi segada ujumist. Nii tekitavad tipptriatleedid umbes 5% edasiviivast jõust jalgadega – säästes seeläbi energiat.
Jalgade töö puusast
Kunagi ammu läksid kaks sõpra ujuma ja kolmas vaatas kaldal. Ühel ujuval sõbral oli üks jalg kipsis. Vaatlev sõber täheldas, et kipsis jalaga poiss ujub kiiremini. Seoti siis tervel poisil mõlemad jalad “kipsi” ja oh imet, kui kiiresti tema see peale liikuma hakkas. (Kas sellel lool ka tõepõhi all on, mine tea..)
Ujutakse sirgete jalgadega, mis ei paindu märkimisväärselt põlvest. Liigutusjõud tuleb puusast ja pöiad on kergelt sisse pööratud ning sirutatud. Põlvest tulev jalgade töö nõuab palju energiat ja samas suurendab ujuja ristlõikepindala ehk tekitab märgatava veetakistuse.
Töö põlvest kasutabki suuri reielihaseid (neli- ja kakspead), mis nõuavad palju hapnikku ehk kui Sul on iga otsa lõppedes tunne, et jalad põlevad ja / või õhk on otsas, siis tõenäoliselt teevad enamuse tööd just need samad energiaröövlid.
Puusast tuleva jalgade töö eelis on väiksem energiakulu ja parem asend vees ning väiksem veetakistus.
Kuidas tunnetada, et teed tööd sirge jalga? Kujuta jällegi ette, et Sul on sent kannikate vahel – selline pinge ei lase põlve kõverdada. Lõpuks on muidugi vaja, et suudad jalga lõdvestada ja samal ajal teda sirgena hoida ning sirge jalaga töötada.
 |
| Jalatöö saab algus puusast, põlve kõverdamata, parem kehaasend |
 |
| Jalg paindub põlvest, mis muudab ka kehaasendi ebaefektiivsemaks |
Pahkluu ja pöia paindlikkus
Isegi kui me ei oota jalgade töölt erilist edasiviivat jõudu, siis peale põlvede läbi paindumise võivad olla ka pöiad ja pahkluud takistav element. Kui ujujal on raskusi pöia sirutamisega, siis tõenäoliselt vaatavad ta varbad ujudes põhja (dorsiflektsioon), mis tekitavad langevarju olukorra, takistades edasiliikumist ja tõmmates samal ajal ka jalad keha suhtes madalamale.
 |
| Plantaarfleksioon (pöidade sirutamine) ujumisel |
Tee harjutus: istu õhtuti, näiteks teleka ees, pehmemal vaibal põlvitusistes (ettevaatust, kellel probleeme põlvedega), aeg-ajalt tõstes põlved ilma käte abita maast lahti.
Käärlöök
Käärlöök on üks tavalisemaid ujumistehnika probleeme. Käärlöök tähendabki seda, kui jalad löövad ennast harki ja suurendavad märgatavalt ujuja ristlõikepindala ja sellega suurendavad veetakistust. Samas ei ole see puhas jalgade töö viga vaid tuleneb eelkõige tasakaalu puudumisest (suurem pind jalgade vahel aitab paremini keha tasakaalus hoida) ja on pea alati olemas, kui toimub kesktelje käega ületamine kas pea ees või keha all.
Parema tasakaalu saavutamine ja kesktelje ületamise likvideerimine kaotab ka käärlöögi nagu iseenest.
Kokkuvõtteks
Kuigi jalgade töö ei anna meile kiirust märgatavalt juurde, siis kõrge kehaasendi tekitamiseks ja veetakistuse vähendamiseks on tehniliselt õige jalgade töö möödapääsmatu alustala.
Jalad töötavad ühtalses rütmis, paaegu sirgete põlvedega, kus edasiviiv jõud antakse puusast. Pöiad on kergelt sissepoole pööratud ja sirutatud.
Coach Karmen Reinpõld 