Ülivõrded ei ole ilusad ega tavaliselt ka tõesed. Pooltõde on nendes. Suurimat viga pole olemas – on väikeste vigade summa, mis annab kokku suure.

Kui Priit Pullerits oma blogis kirjutas, et eestlased teevad liiga aeglaselt trenni, siis pani see mind nõutult õlgu kehitama. Varsti kirjutas Rein Taaramäe sarnast juttu, et Eestis pole kellegagi trenni teha, kõik liiguvad liiga aeglaselt. Ratturite seltskonnas on ammu liikvel kurikuulsad Karla (Urmas Karlson) trennid, kus keskmine kiirus harva langeb alla 40km/h (olgu ma v-o liialdan natukene :)).

Aga mida me näeme? Pullerits teeb oma vanuse ja treenimise kohta Eesti mastaabis korralikke tulemusi. Taaramäe vägiteod maailmas ei jäta ühtegi rattasõpra päris külmaks ja Karla teeb enamus meestele kalendriga.

Kas siis tõesti tuleb hakata uhama nii, et silmist lööb sädemeid ja peale iga trenni oled elav laip? Nii ja naa. (Ma ei tea, aga ma spekuleerin..) Võib olla on Urmas Karlsoni trennid, mille raskusest räägitakse õuduslugusi, tema jaoks treeningud anaeroobsel lävel (ideaalne temposõidu treening) ja teistel päevadel teeb ta salajast? aeroobset trenni ka? Ja võib olla on ka Pulleritsu (aeroobse)läve kiirused nii kõrged? Taaramäe ei saagi endale kaaslast, sest teiste jaoks oleks samad kiirused ammu juba anaeroobses.

Üks on kindel – sa pead treenima täpselt iseendast lähtuvalt. Oma pulsist ja tsoonidest. Ühel on aeroobne lävi 140 ja teisel 170, aga lävekiirus või -võimsus on samad ehk nad võivadki koos treenida ja saavad sarnase koormuse. Aga kui esimene läheb jooksma/sõitma 170se pulsiga, siis tõenäoliselt teeb ta seda juba anaeroobses faasis ja kui nii pikalt jätkata (eriti kui tegu algajaga) ei lase ka negatiivsed tulemused end kaua oodata.

Teine, mis on kindel – sa peadki oma piire nihutama, treeninguid varieerima ja vajadusel ka kannatama raskeid trenne. Keha peab kõike tunda saama – arendavaid, taastavaid ja säilitavaid trenne. Ainult siis tekib areng.

Ja kolmas, mis on ka kindel – ka talvel peab kehale (teistmoodi) kuuma andma ehk ära ei tohi unustada kiirust ja jõudu vastupidavuse arendamise kõrval. Räägitakse, et talvel laotakse ainult põhja ja tiksutakse madala pulsiga. Täitsa õige! Enamus aega lähebki sinna. Aga kui sa selliste trennide pealt kevadesse jõuad, siis oledki aeglane nagu tigu – lihas isegi ei mäleta, et ta peaks suutma end kiiremini liigutama. Et seda vältida, tuleb nn. puhkenädalal teha ka kiirustrenne (näiteks 8 x 80m jooksu või rattaga max. kadens 5 x 10-20sek) ning raskel nädalal jõudu (mäkkejooksud ja -sõidud) ja katsetada oma aeroobse läve piire. Mitte tihti, parasjagu 🙂

Nagu meie kuulus suusatreener alati ütleb(s) – kehale tuleb leida alati uusi ärritajaid, mis motiveeriks teda edasi arenema. On ju me keha laisk ja kohanemisaldis – üheülbaliste treeningutega kaugele ei jõua. Tulemuseks on kas ala- või ületreenitus või paigalseis. Anna aga talle kõike parasjagu ja küll ta areneb, kus ta pääseb..

Kepikõnd on talvel ideaalne, aga jooksma peaks ka.