Artikkel on ilmunud edasi.org lehel 11.11.2025

Inimesi kuulates ja meediat jälgides torkab silma ning jääb kõrva, et igaühel on n-ö oma teema. Mis on neile miskipärast eriti oluline, hingelähedane ja tihti tundub, et vot see teadmine toetaks kogukonda ka ning väärib jagamist. Kui ma peaksin nimetama ühe oma teema, mis kõnetab mind sama sügavalt ja tuleks minu arust ka ühiskonnale teadmisena kasuks, siis see mahuks fraasi “kuidas mitte minna katki”.

Miks see on oluline? Sest olenemata sellest, kas tegemist on (tipp)sportlase või tavaelu elava inimesega, on keha ja meel meie tööriistad. Kui seal on miskit katki, siis pole meil mitte midagi. Kuidas see ütlus oligi – tervel inimesel on tuhat soovi, haigel ainult üks. Ja see on okei, et me tervena ei oska seda hinnata. Iga päev hirmus või halva ootuses elada pole hea. Aga oma tervise eest tänulik olla on muidugi mõistlik.

Keha ja vaimu ühtsus

Kui ma räägin katki minemisest, siis ma ei erista vaimu kehast. Sest seal vahel pole piirjoont. Meie vaimne pool on mõjutatud füüsilisest kehast ja vastupidi. Tunded on keha keemiliste ja närvivõrgu reaktsioonide tulem – bioloogia ja psühholoogia kohtumispaik. Kõik organsüsteemid, mida lõhutakse ja ehitatakse, on erinevatest molekulidest mõjutatud. Kõik on üks.

Aga miks ikkagi minnakse katki? Väga lihtsustatult võib öelda, et ressursi puudusest. Näiteks immuunsüsteem ei saanud hakkama. Oluline on siinkohal aduda, et igal (!) ajahetkel on meie kehas palju-palju patogeene, mis võiksid meid kohe praegu haigeks teha. Aga enamuse ajast me jääme võitluses peale, adumata, millist igapäevast võitlust keha meie eest nähtamatult peab. Märkame ainult katki minekut. Terve olemist on raske hinnata, sest see on normaalsus. Nii nagu ei kiputa hindama korras tuba või puhast WC-d, sest see on norm, aga viibutame näppu igale kõrvalekaldele – tolmurullile diivani all. Mõni ime siis, et hurjutada on lihtsam, kui asjad korrast ära, aga kiitmine ei tule mõttessegi, kui lähed sõbrale külla ja kõik on piltilus.

Nendes näidetes peidab end ilus tõde: korra hoidmiseks peab tööd tegema (sõna otseses, mehaanilises mõttes) ja kaos tekib mitte midagi tegemata. Ütleb ju termodünaamika teine seaduski, et süsteem liigub alati entroopia kasvu suunas, kui selle suhtes ei tehta tööd. Sa nüüd mõtled, et miks mainida ilmselget?

Kaos ja kord – elu loomulik tants

Sest inimene bioloogilise süsteemina toimib samal põhimõttel. Stressi tekitamiseks peame pingutama (nõudma ressurssi kehalt ja/või meelelt), aga taastumine toimub iseenesest (eeldusel, et oleme taganud vajaliku ressursi – energia, ehitusmaterjali, une vms). Nagu eelmises kirjutises sai põgusalt puudutatud, siis meie suurim (kognitiivne ja füüsiline) võimekus avaldub kaose ja korra piiril – kriitilisuse lävel.

Ma tahan siduda selle teemaga, kuidas aju juhib meid igapäevaselt läbi autonoomse närvisüsteemi aktiveerimise. Koosneb see kahest harust: parasümpaatilisest ja sümpaatilisest närvisüsteemist – vastavalt “puhka ja seedi” ning “võitle või põgene” režiimist. Taastumine ja stress. Oluline on siinkohal rõhutada, et stress ei tähenda negatiivset.

Tugevad, positiivsed emotsioonid on meie kehale samasugune stress nagu tugevad negatiivsed emotsioonid.

Ehk emotsioone mõõdetakse kahel skaalal: meeldib või ei meeldi; tugev või nõrk. Tugevad emotsioonid aktiveerivad kehas stressireaktsiooni ja vastupidi.

Kuidas stress meid kaitseb ja kahjustab

Ideaalis pöörleb meie elutants meeldivate tunnete-sündmuste vaheldumises. Pingutame millegi nimel, mis on tähendusrikas, ehk tekitame kehas stressi. Näiteks loome tööl uut süsteemi, kirjutame doktoritööd, teeme kurnavat trenni. Aga siis teeme midagi, mis ei nõua pingutust, vaid hoopis taastab. Näiteks sõpradega suhtlemine, hobiga tegelemine, madala intensiivsusega trenn. Ja kui nende tegevustega oleme päeva jooksul viinud keha kriitilisuse lävelt eemale, siis igaöine uni viib suure süsteemi tagasi kaose ja korra piirile ning taastab meie kõrgeima sooritusvõime.

Aga elu on harva ideaalne ja kui me kogeme tugevaid negatiivseid emotsioone (viha, ärevus, hirm), siis see on normaalne. Sama kehtib nõrkade negatiivsete tunnete kohta – kurbus, väsimus. Senikaua, kui negatiivsel poolel veedetud aeg on põgus, õpetab see kehale säilenõtkust, kohandumist, ellujäämist. See on tohutult vajalik.

Ent kui me jääme halvale poolele kauaks – ja pole vahet, kas üli- või alaerutatusse –, siis muutub meie seisund patoloogiliseks. Ühel juhul on tegemist pideva ärevuse, viha, frustratsiooniga. Teisel juhul tüdimuse, loobumise, apaatiaga. Sellistes äärmustes viibimine takistab ka unel, mis tihti on sellisel juhul häirunud, viimast meid tagasi kriitilisuse seisundisse ega suudeta kehale ja meelele restarti teha. Ning kui me pidevalt jääme optimaalse funktsioneerimise seisundist aina kaugemale, siis nii me katki lähemegi. Akuutselt võib see väljenduda füüsilise keha murdumises, näiteks viirustele alla vandumises (ülierutatus), või vaimses allaandmises, näiteks depressiooni kujul (alaerutatus). Pikaajaline tasakaalutus stressi ja taastumise vahel suurendab mitmesuguste krooniliste haiguste, südame-veresoonkonna, ainevahetus- ja neurodegeneratiivsete häirete riski.

Variatiivsus kui elurütmi mõõdupuu

Seni vaatasime kõrgeimat sooritusvõimet läbi käitumus-tunnetusliku prisma. Aga võime seletada neid samu mehhanisme ka füsioloogia ehk variatiivsuse kaudu, mis on bioloogiliste süsteemide puhul veel üks huvitav fenomen. Kõik kehas toimuvad protsessid on variatiivsed, mis tegelikult räägib nende kohandumisvõimest. Kui variatiivsus on liiga suur, siis on süsteemis täielik kaos. Kui variatiivsus on liiga väike, on süsteem jäik ega suuda samuti hästi kohanduda.

Variatiivsus on otseselt seotud autonoomse närvisüsteemiga – südamelöögi variatiivsuse näol (HRV), mis aktiveerib kumbagi haru. Suurem variatiivsus taastumist, väiksem stressreaktsiooni. Mis on HRV? Mõtle nii, et kui pulss on 60 lööki minutis, siis kahe löögi vahe pole mitte üks sekund, vaid võib olla 0,7, 1,3, 0,2, 0,8 jne. Tihti öeldakse, et mida suurem variatiivsus, seda parem. Aga siin on olulised nüansid. Kuigi populatsioonis võime öelda, et noorematel on kõrgem HRV kui vanematel inimestel, siis tegelik varieeruvus populatsiooni sees on väga suur ja võime leida palju erisusi. Sestap on väga oluline lähtuda otsuste tegemisel oma isiklikest numbritest ja enda puhul toimuvatest muutustest. See tähendab, et naabriga pole siin midagi võrrelda. Aga väide, et eesmärk on jõuda aina suurema numbrini, ei vasta siiski tõele. Tegemist on tagurpidi U tüüpi seosega: mõlemad äärmused (liigne kaos ja liigne kord) on ühtviisi halvad. Kuskil on optimum. Ja see optimum avaldub kriitilisel lävel – kaose ja korra piiril.

Kuidas hoida end kriitilisel piiril

Ehk kordame veelkord üle: meie töövõime maksimum avaldub kriitilisel lävel. Mis omakorda tähendab autonoomse närvisüsteemi tasakaalupunkti ehk füsioloogiliselt optimaalset süsteemi variatiivsust ning taju poolest stressi tekitavate tegevuste ja taastumise tasakaalu. Kui oleme terved ja hästi maganud, siis voilá, hommikuks olemegi ideaalses seisundis. Aga nagu Einstein on öelnud: tasakaalu hoidmiseks tuleb edasi liikuda. See tähendab, et õiget seisundit ei ole võimalik paigal hoida. Kui hommikul on kõik hästi, siis sealt edasi hakkab süsteem “ära ujuma”. Kas siis liigselt stressi poole või vastupidi. Ikka meie endi tegevusest ja tajust lähtuvalt.

Tundub, et inimese pealisülesanne siin elus on pakkuda kehale ja meelele tegevusi, mis kord kallutavad süsteemi rohkem stressi poole ja siis jälle vastupidi.

Kusjuures tuletan meelde, et taastumiseks ei pea mitte midagi ekstra tegema. Võib lihtsalt sügada kassi kõrvatagust ja kuulata tema nurrumist, mis tõstab oksütotsiini taset meie kehas ning maandab. Või selmet istuda tippsportlasena isolatsioonis kodus massaažipükstes ja loota paremale lihaste taastumisele, tasub minna sõbraga õhtustama, jalutama ja jutustama. Kus toitained laevad keha, jalutuskäik paneb lümfisüsteemi tööle ja meel rahuneb head vestlust nautides.

Konkreetsemalt kolm praktilist soovitust:

1. Vaata, et magamine oleks järjekindel.
2. Tee iga päev üks asi, mis on väljakutse (sümpaatiline), ja üks asi, mis rahustab (parasümpaatiline).
3. Väldi kummaski äärmuses pikalt viibimist.

Proovi tantsida oma elu meeldiva poolel, ütlemata seejuures ära võimalusest kogeda raskusi. Kõik, kes on elu tumedamat poolt kogenud (ja heledusse tagasi jõudnud), nendivad, et kui peaks valima, siis võimalusel ei tahaks neid kannatusi rohkem kogeda, kuid kuidagi pole nõus ka neist kogemustest loobuma, mida raske periood elus pakkus. Mõõdukuses pole küsimus. Ei pea jätma elu elamata. Aga nii palju kui koormame, nii palju peame ka andma taastumist. Sest muidu läheme katki. Seda ei tahaks.