Minu väikevend Sander Mandri ja Oleg Mozessov tegid jalgsi Everestingu. Kuna telgitagant juba küsiti, kas muljeid ka kuuleb, siis palusin Sassil need kirja panna.

Nädal enne minekut, salvestasime SKO Motorsis intervjuu – seda on hea vaadata ja siis lugeda “päris elu” muljeid.

---

Everesting – teekond, mis ei unune

Kuna sellest, miks üldse sellist asja tegin, on juba varem juttu olnud, liigun seekord otse asja juurde – Austriasse.

Jõudsime kohale reedel. Sinna jõudes ootas meid mõnus Lõuna-Euroopa ilm – päike paistis, soe tuul, ja nädalavahetuseks lubas ideaalset ilma: kuni 19 kraadi. Võtsime lennujaamast auto, tegime linnas kiire lõuna, vahetasime riided ning sõitsime rajaga tutvuma.

Alguses tuli natuke orienteeruda, raja algus oli suhteliselt suvalisest kohast lõikamine läbi metsa. Teadsime ainult, et „see segment kuskilt sealt läheb“. Ekslesime veidi, kuni tänu Karmeni suunistele leidsime õige teeotsa ja saime lõpuks liikuma. Emotsioonid olid laes – tormasime nagu peata kanad, arvates, et „no homme jookseme siit üles, mis see siis ära ei ole!“
Ka Helen tuli kaasa vaatama, milline see rada üldse on. Tal oli tegemist, et meie tempoga sammu pidada. Käisime kogu raja läbi ja lõpuks ootas meid üleval auto – koht, kuhu pidime järgmisel päeval jõudma kakskümmend kolm korda järjest. Väike arutelu, natuke planeerimist ja edasi juba poodi, et järgmise päeva varusid kokku osta.

Aeg pressis peale ja kõik toimus suht jooksu pealt. Õppetund siit: võta enne ja pärast üritusi üks lisapäev. Keha ja vaim hiljem tänab.

Õhtul sai siiski mõistlikul ajal magama. Kell helises 04:45 – aeg tegutseda. Teipisin varbad, kannad ja sääred, määrisin kõik kriitilised kohad hõõrdumisvastase kreemiga üle. Riided selga, kiire hommikusöök ja kogu varustus autosse.

Kell 06:13 vajutasin kella käima. Esimene ring – pimedas, pealampidega. Elevus ja adrenaliin tegid oma töö, mõistus jäi taha istmele. Tempo oli suht pöörane. Pulss istus 165–170 peal ja ma mõtlesin: „See ei ole jätkusuutlik… mida sa teed?“ Aga noh, tempot ikka maha ei võtnud.
Esimese ringi aeg – 25:40. Päris hea!
Tõus oli 2,39 km pikk ja 390 meetrit vertikaali. Üleval ootas meid must Octavia koos Heleniga – meie tugi kogu päevaks, mis ees seisis.

Teine ring tuli samuti kiire. Päike tõusis, lambid sai peast võtta, ja vaade mägede vahel – lihtsalt uskumatu. Järgmised kaks ringi läksid samas vaimus. Kõik sujus… kuni viies ring.

Krambid

Viiendale ringile minnes tundsin kerget värelust reie alumises kinnituses. Ütlesin Olegile: „Mine ette.“
Viimases järsus tõusus tabas mind täiskramp – mõlemad reied! Kannatasin viimased meetrid ära, aga niipea kui tee tasaseks läks, kõndisin nagu puujalgadega, ainuke mõte peas, kas tõesti see lõppeb juba siin.
Auto juurde jõudes avasin pagasi, võtsin massaažipüstoli ja Voltareeni. Istusin kõrvalistmele, püksid maha, määre peale, püstoliga tööle. Jalad tõmblesid nagu elaksid oma elu.

Helen oli kõrval – tugev, rahulik, toetas ja ütles: „Saame sellest üle.“
Mõtted käisid peas ringi: kas pingutasin üle? Ei usu. Vesi? Sool?

Siis jõudis kohale tõde – olin joonud kolme tunni jooksul umbes 2,5 liitrit vett ja spordijooki, aga vetsus polnud käinud kordagi – vedelikupuudus. Pudelite sildid olid ilusad, aga… see vesi ei sisaldanud mitte midagi.
Helen kihutas poodi ja ostis soola. Karmenilt tuli kohe vastus: „Sul pole vees üldse naatriumit, oled defitsiidis.“
Segasin vee soolaga, teine pudel jäi puhtaks – neid vaheldumisi juues hakkas tasapisi parem.

Aga jalad olid ikka krampis. Iga järsem tõus – viskan end istuli, venitan, tõusen, liigun edasi.
Nii möödus 4–5 ringi. 2,5–3 tundi valu, venitusi, vandumist ja tugevat vedelike tarbimise distsipliini. Vahepeal jõime alkoholivaba õlut, sõime võileibu ja krõpse – tundus korraks nagu oleks taas inimene.
Algne eesmärk – „teha äge aeg“ – muutus sel hetkel lihtsaks: mine lõpuni, ükskõik kui kaua see võtab.

Helen filmis meid vahepeal, püüdis tuju üleval hoida. Tõesti, tema jaoks oli see täis tööpäev – jooksis üles-alla, poodi, autoga mäest alla ja üles. Iga laskumine pidurid kuumad, kärsahais üleval… aga auto pidas vastu, meie samuti.

Kui jõudsime 16. ringi juurde, hakkas pimedaks minema. Teadsime, et tuleb pikk lõpp pimedas. Vasak puus andis tunda, eriti pärast allasõite. Esimesed 200 meetrit igal ringil olid piin, aga valu jäi ühtlaseks ja talutavaks ning sellega sai mõistus hakkama.
Kõrvus ainult hingeldamine, peas mõtted: enamus tehtud… aga veel 4–5 tundi ees. Seda on raske endale maha müüa.

Õhk jahtus, 8 kraadi. Iga kord autost väljudes tõmbas külm värina peale, aga esimese tõusu järel jälle higi jooksis.
20. ringi paiku avasin Coca, viimasteks kaheks ringiks Red Bull. Söögiisu kadus – elasin suhkrujoogil ning vee-soolasegu peal.

Viimased sammud

Väsimus oli meeletu. Pea tuikas, pilt tahtis eest ära minna. Ainus mõte: saaks juba läbi, saaks magama. Iga allasõit tahtis silm kinni kiskuda isegi kui see aeg oli lühike
Ühel hetkel küsis Oleg: „Kas see on 21. ring?“
„Ei, 22.“
„Ahsoo… no siis teeme selle 23. ka,“ vastas ta lihtsalt. 🤩

Viimane ring tundus lausa kerge. Teadmine, et rohkem ei pea siia mäkke tulema, oli magus.
Oleg tänas põlde ja metsi, ütles: „Ma vihkan teid ja ei taha teid rohkem näha, aga see pole midagi isiklikku.“ 😄

Tol hetkel tundusid need viimased sammud lõputud. Aga nüüd tagasi vaadates mõtlen – mis ta siis ikka oli…
Aga tegelikult oli TOHUTULT RASKE. Palju raskem kui ma oleks suutnud ette kujutada.
Karmen ütles hiljem ainult: „Jep, seda peab ise kogema, et mõista.“
Täpselt nii.

Kokkuvõte

Mul on hea meel, et ma selle ära tegin. Veel parem meel, et see sai läbi ja ma ei pea seda rohkem tegema. 😅
Suur tänu Helenile, kes meid nagu lapsi kantseldas ja motiveeris, ei lasknud alla anda 😁
Tänan Karmenit tema juhendamise, kannatlikkuse ja spordipisiku eest, ta on sütitanud minus kire spordi vastu ja näidanud mulle, et see ei pea olema ainult aerutamine, ootan neid ühiseid jookse ja jutuajamisi 🤓
Aitäh SKO Motorsile, kes pani õla alla ühele mitte just kõige mõistlikumale ideele ning aitas selle kõik teoks teha. Kui poleks olnud Sko-d, eesotsas Mauriga kes võttis selle aja, kuulas mind ära ja oli nii ülimalt toetav, veelkord aitäh! Ja muidugi Olegile – kes oli nõus tulema minuga koos kannatama ja seda poole küsimise pealt, isegi kui ta soorituse ajal tunnistas, et kui ta oleks teadnud kui raske see tuleb siis ta poleks tulnud 😀

Kokku: 55 km, 8924 m tõusu. Liikumisaeg 12 tundi ja 31 minutit. Kogu aeg 16 tundi ja 31 minutit.