Everesting – mis see on? Valid ühe tõusu (Strava segment), mida läbid (rattaga, jala) nii mitu korda edasi-tagasi, kuni saad Everesti mäe kõrguse distantsi – 8848m. 

Meie Liisi Alamaaga oleme seda teinud nii rattaga, kui jala ning seekord otsustasime hoopis võtta vastaspoole rolli ehk korraldasime everestingu teistele, 09.08.2025, Sunnes, Rootsis. Täismäng – alustades treeningutest, söömisest kuni selleni, et sportlane pakkis koti kokku, tõi ratta meile ja istus lennukile, kust alates oli kõik tema eest ära korraldatud. Ainult väntama pidi ise.

Meie jaoks algas protsess juba teisipäeval, kui käisime poetretil, et kõik vajalik reisi peal söömiseks kaasa osta. Liisi keetis ja küpsetas ja vaaritas – rebitud kanaga poké kausid bussi lõunasöögiks. Selleks, et energiat jätkuks ka laupäevaks, tuli end laadida – omatehtud banaanileib, energiapallid, banaanid, õunad, kuivatatud puuviljad, valgubatoonid. Lisaks mineraalvesi. Kõik ootamas sportlasi bussis, kui nad reede hommikul Arlanda lennujaamas peale haarasime ja võtsime 400 kilomeetrise teekonna Sunne poole ette.

Meie ise olime neljapäeva hommikul pakkinud kolme sportlase rattad ja kotid bussi ning katuseboxi ning suundunud Stockholmi laevale. Sunnesse kohale jõudes ootas meid ees tõeliselt autentne neljakordne rootsipunane maja oma imelise vaibiga. Nautimiseks meil aega polnud, sest vaja oli järgmiseks päevaks planeeritud tõus üle vaadata – meil korraldajatena, et maha märkida pöördepunktid ja sportlastel ratastega, et saada esimene tõeline füüsiline tunnetus sellest tõusust. Ja siis ka muidugi vaimne – mis tunne saab olema seda tõusu võtta 45 korda edasi-tagasi?

Ütleme nii, et me teadsime küll, et tõusu alguses on (väga vana ja kulunud) silt, mis ütleb, et ees ootab 20% tõus… Meie buss (tänud vend Sandrile!) oli tubli ja mugav, aga no ega sellel polnud ka kerge sealt tõusust üles ega pärast pideva pidurite abiga alla saada. Sõitsime tõusu alguses vaikides ja mõtted keerlesid peas. Polnud me ju seda oma silmaga näinud. Teadsime, et seal oli everestingut tehtud ja street view’ga vaadanud. Asfalt oli küll, aga mitte auklik vaid mingi krobelised põnksud aegajalt sees. Siis tulid maasikad – päriselt ka kümmekond meetrit 20% kanti (mehed võtsid neid kohti püsti, sest graindida istudes polnud mõtet). Aga sealjuures avanes hingematvalt ilus vaade järvele ja maastikule – nii kaugele, kui silm ulatus – midagi hingele ka!

Jõudsime bussiga ülesse ja vaatasime üksteisele otsa ning noh nats oli ikka hirm ka – mis jamaga me hakkama oleme saanud… Nalja siin polnud. Kui olime pöördepunkti roosa spreigi asfaldile joonistanud kuulsime, et meie vaprad spordimehed juba saabuvad. Millegi pärast oli neil nalja kui palju. Tagant järele nad muidugi ütlesid, et see olukord tundus nii asburdne, et ajas naerma – kuidas, taeva pärast, see homne 45 kordust pidi välja nägema… Spordimehelikult olid nad muidugi üksteist juba läbi katsunud, vajutanud, kihutanud ja esimene asi, mis nad meile ütlesid, et miks siin lõpus selline kerge platoo on (pakun, et platoo oli mingi 7-8% nurgaga), et liiga kerge koht. Taaskord teame tagantjärele, et millegi pärast nad lausa ootasid ja armastasid seda platood järgmisel päeval – parim osa päevast, asi, mida iga ring oodata. On ikka mehed…

Kui tõus märgistatud, suundusime majutusse tagasi (mugavalt 3 km kaugusel). Meie Liisiga valmistasime pasta party, mehed arutasid ülekandeid ja panid mõnele rattale veel uued piduriklotsid (mõistlik tegevus!). Kõhud täis söödud, sõjaplaan peetud (äratus kell 4, hommikusöök 4:15, start koos päiksetõusuga kell 5), meil järgmiseks päevaks ettevalmistused tehtud (jääkotid ja -patareid eelnevalt juba külmas), suundusime Liisiga veel poodi, et täiendada laupäevase ürituse varusid ning väärt õhtusöögi materjali. Mitte eriti fun fact oli see, et Rootsis (vähemalt nendes kahes suures poes) ei müüda 5L vett ega gaseerimata mineraalvett. Lõpuks leidsime viimast norrakate tootena – ostsime poe tühjaks…

Koju jõudes mehed juba sisuliselt magasid. Veel viimased ettevalmistused ja seadsin kella 3:50 äratuse peale ning keerasin põhku!

Hommikul nagu ikka – puder, kohv, võileivad. Meestel hea tuju. Ilm hommikul jahe, 11 kraadi, aga ideaalne – pilvealune ja max 20 kraadi päeva jooksul. Läbirääkimised ilmataadiga olid vilja kandnud!

Mehed startisid 05:25. tõusu alt Bom till Bom (väravast väravani) segment ootas vallutamist ja nad alustasid (liigagi?) isukalt. Mehed? Siim Pille, Mattias (vabandust, Wattias) Tiitson ja abikaasa aka bussijuht Risto Reinpõld. Teate, kõige hirmsam oli ootaja jaoks ikka need laskumised. Päris tehniline teine. Risto tuli sealt alla nagu püssikuul – pidurikrigin andis sellest varakult märku. Siim ütles, et ta sai iga laskumine (mis kestis umbes 2-3’) 20-30’’ “kaotust” Ristole. Kreisi. Ja noh, mitte eriti mõistlik.

Esimesed tunnid läksid kiiresti, kuigi meie Liisiga külmetasime – sai selga pandud kõik, mis meestest üle jäi. Mehed muudkui tiirutasid – kes võttis üht või palus järgmiseks ringiks teist valmis panna, lisaks jookide segamine. Kui tundus, et ratturid on saavutanud oma rütmi ja stabiilsuse tegime Liisiga enda jooksutrennid ära – ikka plaks ja vahetus. 17 km läks suht lenneldes – 4km’sel ringil, kus esimene pool natukene langes ja teine pool tõusis. Liisi jootis ja söötis ka mind, meestele vahelduseks. Hea tunne, kui sai ise ka natukene liigutada.

Mõned päevad enne starti kirjutasin meie ühischätti, et tõenäoliselt kõige keerukamaks osutub enda tempo hoidmine ja mitte lasta ennast mõjutada “konkurentidest”. Ega ma siis tühja kohapealt seda ei kirjutanud – tunnen sportlasi ja nende hinge. Ja eks mu ennustus läks täide ka. M(W)attias siiski suutis päris mõistlikult võtta. Aga noh, Ristost ja Siimust räägime siiani legende… Eks nad ise tea paremini, mis neil peas keerles, aga “naised saunas rääkisid”, kuidas kumbki käis aegajalt M(W)attiasel pihil… Kui esimestel ringidel liiguti ulmelises 10 tunni tempos, siis Risto suutis selle realiseerida 10.5 tunniseks lõpptulemuseks – müts maha, ma ikka uskusin, et lõivu makstakse kordades rohkem. Mis ei tähenda muidugi, et raske polnud – “Kõigil on raske!” sildiga käis Liisi ringi peale seitsmendat tundi – ei tea, kas see tegi neil olemist kergemaks? Vaevalt küll.

23ndal ringil hüüdis Risto, järjekordsele tõusule vastu spurtides, üle õla – kõik hästi, valmistun katkestama, palju tehtud on? Minu vastuse peale teatas ta, et teeb 30 ringi, aitab küll. Mingil ringil poetasin mokaotsast, et 34 ringi on kolmveerand tehtud. Jätkas. Just seal 33-34 ringi juures tuli mingi uus eluvaim Ristosse ja tahe konkurente püüda (see pidi ikka individuaalne pingutus olema, eks). Pani nagu tuulispask üles-alla. Aga noh, eks kõigil on oma Mihklipäev – 37ndal läks raskeks, aga siis oli juba nii kaugel, et vist enam pooleli jätmise mõtteid peas ei olnud. Esimest korda jäi Risto seisma, tuli bussi juurde ja nõudis oma võileiba, mida ta hommikul ei viitsinud teha, aga oli ikka teinud (eks meil olid ka tehtud, aga ise tehtud kaunikene). Mäludes rootslaste rõngasleiba arvas ta, et oli päris hea, et ikka tegi. Poole leiva pealt lähenesin talle ja võtsin selle käest ja ütlesin, et aitab küll, sõitku nüüd edasi. 25 aastat abielu on õpetanud, et Risto söömiskiiruse juures tuleb toit varakult käest võtta, et pärast ei saaks kurta, et kõht on liiga täis. Ka julges Risto (ainukesena) nõuda cocat. Andsime. Siis jäi vedelikust puudu. Nokk kinni, saba lahti. Aga lõpuni ta vedas. Ja 45 ringi said seljatatud. Hästi tehtud!

Siim oli protsessi algusest peale megapühendunud – tegime plaani ja arenes nagu loom, täitsa kreisilt ikka. Tuiskas stardist kohe mäkke ja tegi vahe sisse. Kuna (minu meelest) pani Risto laskumisel hullu, siis Siim ikka püüdis seda tõusudel tagasi teha. Jällegi – mina poleks julenud niimoodi riskida. Siim oli kõige metoodilisem – geelid, bar’id, spordijook. Korralik energiaga varustatus. Eks selle eest pidi ka natukene maksma, aga hind polnud kõrge ja metsa all korraks mitte väntamine oli seda väärt. Siimust oli raske aru saada, kas ja kui raske on. Liisi pildistas võsas, siis ikka piltide pealt hakkas silma, et läheb raskemaks. Siim pani 46 ringi – et oleks ikka kindel. Samas peale lõpetamist mugavas toolis istudes, kui M(W)attias agiteeris teda mõned ringid kaasa sõitma, teatas Siim, et raha eest ka (hetkel) ei tuleks. No see juba räägib enda eest miskit.

Sõber Wattias. Kui ma kevadel agiteerisin teda kaasa tulema, teatas ta, et see on kolmandat tüüpi fun üritus – ei, aitäh! Esimene on kohe fun, teine on tagant järele fun, aga kolmandat tüüpi ei pidavat ka tagant järele fun olema. Millegipärast küsis ta siiski paar nädalat hiljem, et kas ikka saaks ka tulla – kui ta nüüd ei tule, siis ise ta ei hakka seda never-ever tegema. Aga vist ikka tahaks? Wattias oli mõistlik. Ehitas rattale sellised ülekanded, et nurk ei murraks. Sõitis mõistlikult. Temaga oli tore – tuli alla, jäi seisma ja konsumeeris kõike, mida me pakkusime – eelkõige armastas sefiiri (hea maitse!), aga läksid ka šokolaadiküpsised, kummikommid, võiku ja mõned krõpsud, et soola maitset saada. Aga noh, siis see saabus… raske hetk. 33 ringi tehtud. Lõpp ei terenda mitte kuskilt veel. Istub. Mõtleb elu üle järgi. Meie ootame.

Ja siis teatab Liisi möödaminnes… ega kui uuesti peaksid tegema, siis pead need eelnevad 33 ringi ka uuesti sõitma. Whaaat… kenasti perspektiivi pandud. Järgmine ring alla sõites oli Wattias omale süsteemi välja mõelnud, kuidas aju lollitada – minut toolis istumist. Ja siis edasi. 4 ringi hiljem tuiskab ta mäest alla… ja pöörab ühe hooga üles tagasi. Me vaatame Liisiga üksteisele otsa ja kehitame õlgu – imelikud on need inimesed ikka. Või siis lihtsalt toredad. Kui keegi arvab, et viimane viis (viis viimast 🎶) tuleb emotsiooni pealt, siis ei tule. Isegi viimane ei tule. Aga sa lähed. Vändapööre haaval liigud edasi. Ja siis see saabub – finiš! (Uh, me olime nende kõigi üle uhked – kõik nii erinevalt erilised!)

Aga kui M(W)attiast kohtate, siis küsige, kas ikka oli kolmandat tüüpi fun või tänaseks annab teise tüübi mõõtmed välja?

Pikk (kuigi me eeldasime, et tuleb veelgi pikem) päevatöö jõudis lõpule. Siim ja Risto, kes olid käinud majutuses vahepeal pesema, olid tagasi tulnud ja tegime viiekesi samasuguse selfi nagu hommikul – kuidagi on kõik seal peal rõõmsamad või rahulolevamad?

Mehed veeresid ratastega koju (Mattias vaatas meid kui lolle, kui sai sellest aru..) ja meie pakkisime tavaari bussi ning võtsime sama suuna. Kodus valmistasime tortillade jaoks erinevaid sisusid ja lisandeid, et nautida lihtsat, maitsvat ja toitvat (pidu)sööki.

Pühapäevahommikune äratus oli 07:30. Pudru, võileivad, kohv hinge alla. Asjad kokku, maja korda ja asusime tagasiteele. Poolel teel ootas meid brunch – lasime head ja paremat maitsta mõnusal õueterassil, kus päike selga paitas ja sportlased tõdesid, et hea, et eelmisel päeval päikest polnud.

Siimu ja M(W)attiase saatsime järelejäänud toidukraamiga Arlanda lennujaamas oma lendu ootama ning bussijuht Risto kruiisis meiega sadamasse. Täitsa kreisi, aga tundub, et jube hästi läks. Eks sportlased annavad viimase hinnangu, aga meie saame öelda, et nii ägeda seltskonnaga on lihtsalt lust midagi korraldada – nauding kuubis. Ja no kõige olulisem ikka viimasena – Liisi idee ja teostus ja panustamine ja vaaritamine ja tegutsemine – ebareaalne, kohe sõnatuks võtab. Aitäh, Liisi!

Everesting pildis, läbi Liisi silma.