Artikkel on ilmunud edasi.org lehel 08.05.2025

Kujuta ette, et sõber kutsub su sünnipäevale… ja siis lisab mokaotsast, et süüa ei pakuta. Sellist lihtsakoelist näidet toon spordifüsioloogia loengus kehakultuuri tudengitele toitumise loengus, kui olen eelnevalt küsinud: kas süüakse eelkõige energia saamiseks, et ellu jääda, või on seal taga miskit enamat? Esialgne jaatus asendub näidet kuuldes kiirelt pahameelega, kus keegi lõpuks ikka teatab, et siis pole mõtet sünnipäevale minnagi.

Kindlasti keegi tunneb kedagi või võib vastu rinda lüües öelda püha veendumusega, et “mina küll söön selleks, et elada” ja mul pole mingit “suhet” toiduga. Kuid usun, et enamus julgeb pilku maha löömata vähemalt iseendale tunnistada, et ta ikka naudib ka sööki. Et tal on ihad. Ja soovunelmad seoses toiduga. Et see pakub (mõnikord liigagi) sügavat naudingut. Pole vahet, kas tähistamiseks või lohutuseks, igavusest või ärevusest – toidu manu me tihti sammud seame. Ja kui evolutsiooniliselt oleme ehitatud ellu jääma ehk eelistama energiatihedat (rasv ja suhkur) toitu ja seda ad libitum, sest mine tea, millal jälle saab, siis tänapäeva toidukeskkond on meile hukatuseks. Maitsvale, energiatihedale ja suhteliselt odavale toidule (et toita ka toiduainetööstuse kukruid), ei ole meie organism veel õppinud vastu panema. Meil on raske ennast piirata ja keelata naudinguid. Eriti üha kiirenevas ja kroonilisse stressi mattuvas ühiskonnas, kus aju nõuab hääd ja paremat ning emotsionaalses kurnatuses oleme seda ju ka väärt.

Mälurajad ja aju roll toitumises

Kusjuures aju on võtmeelement, sest selle fenomeni seletab aju tasandil ära ka teadus, kus aasta alguses avaldatud uuringus ajakirjas Nature Metabolism tuuakse esile, kuidas teatud neuronid ajus, täpsemalt hipokampuses, salvestavad toiduspetsiifilisi mälestusi, mõjutades otseselt söögiisu ja kehakaalu. Teadlased leidsid, et need neuronid talletavad mälestusi suhkru- ja rasvarikaste toitude kohta, toimides omamoodi mäluradadena, mis suunavad toitumiskäitumist ja ainevahetust.​ Nende radade vaigistamine hiirtel häiris suhkruga seotud mälestusi, vähendas suhkru tarbimist, ja ennetas kaalutõusu isegi kõrge suhkrusisaldusega dieedi korral. Ning vastupidi, nende neuronite taasaktiveerimine tugevdas toidumälestusi ja suurendas tarbimist, demonstreerides, kuidas toidumälestused mõjutavad toitumiskäitumist. Need leiud seletavad, et mälusüsteemid, mis evolutsiooni käigus arenesid ellujäämiseks, võivad tänapäeva toidurikkas keskkonnas kaasa aidata ülesöömisele ja rasvumisele.

Mida aga näitab statistika? Seda, et 14% Ameerika täiskasvanutest ja sama palju lastest ongi toidusõltlased (diagnoosiga!). Rasvunuid (kehamassiindeks >30) on Eesti täiskasvanutest 20% (kokku on ülekaalulised üle poole populatsioonist) ja ameeriklastest 40%. Ja see trend on Eestis selgelt kasvav. Lihtsustatult öeldes on see probleem. Eelkõige ühiskondlik.

GLP-1 ravimid – mõju ulatub kaalust kaugemale

Aga ümisedes Bobby McFerrin’i “Don’t Worry be Happy” viisil, võime tõdeda, et saabunud on valge laev ehk lahendus ülekaalulisusele: glükagoonilaadsed peptiid-1 retseptori agonistid (lühendatult GLP-1 agonistid) ehk algselt välja töötatud II tüüpi diabeedi ravimid, mille ootamatuks kõrvaltoimeks osutus kaalulangus. Ja sealt see lumepall veerema läks. Väike suts, söögiisu saab kontrolli alla, mille tulemusena tekib energiavõlg ja kilod kaovad – uuringud kinnitavad seda. Ja paljud eestlased on selle positiivset efekti ka oma nahal tunda saanud.

Kaalulangus ei ole kaugeltki ainus ootamatu boonus, mis GLP-1 tüüpi ravimitel (nagu Ozempic või Wegovy) on ilmnenud. Washingtoni Ülikooli ja USA Veteranide Administratsiooni teadlased võtsid ette mahuka uuringu – analüüsisid üle kahe miljoni diabeetiku andmeid – ja jõudsid järeldusele, et need ravimid ei mõju ainult kehale, vaid ka ajule. Nimelt võivad GLP-1 agonistid vähendada sõltuvusriskide (nt alkohol, opioidid), enesetapumõtete ja isegi ajuhaiguste (nt dementsus, Alzheimer) esinemissagedust.

Aga nüüd tuleb konks: just hiljuti avaldati ajakirjas Current Neuropharmacology uus uuring, mis näitab, et sama ravimiklass võib teatud inimestel hoopis suurendada depressiooni ja suitsiidimõtteid. Ning siin tuleb mängu dopamiin. Kui inimesel on ajukeemias juba niigi madal dopamiinitase (hüpodopaminergia), võib GLP-1 mõju olla vastupidine: väsimus, apaatsus, masendus. Samas kui dopamiini on vajalikust rohkem (hüperdopaminergia), võib ravimist kasu olla: rahunemine, sõltuvuskäitumise vähenemine, parem emotsionaalne stabiilsus.

Just seetõttu soovitavad teadlased kaaluda enne ravimi määramist geeniteste – et oleks selgem, kellele see sobib ja kelle puhul võiks kahju hoopis kasu ületada.

Lisaks on erinevad uuringud näidanud, et GLP-1 ravimite kasutamine toetab südame-veresoonkonna tervist ning loomulikult parandab veresuhkru taset ja insuliinitundlikkust (milleks see ju loodigi!).

Varjatud riskid ja individuaalsed erinevused

Aga nagu igal ravimil, on ka sellel omad kõrvalnähud, millest kergemad ja enimlevinud on iiveldus, kõhulahtisus ning muud seedetrakti probleemid. Kuid kui olla näiteks terve elu võidelnud kaaluprobleemiga, on see väike hind maksta ja pole tõenäoliselt inimese jaoks piisav põhjus ravist loobumiseks. Kuid samamoodi võivad ka siin harvadel juhtudel tekitada ravimid palju raskemaid seisundeid, millega peab arvestama, nagu näiteks kõhunäärmepõletik, sapikivid või neeruprobleemid. Iga inimene on unikaalne.

Kuid pigem tundub, et kaalukauss vajub selgelt positiivsele poolele. Samas treeneri ja terviseteadlase pilguga vaadates paneb mind muretsema hoopis teine aspekt selles suures pildis, mis meie ühiskonda pikemas perspektiivis võib mõjutama hakata. Tegelikult on neid aspekte kaks, nad on loomulikult omavahel seotud.

Sõnum kehale: söögiisu kadus, aga mis saab pärast?

Kui GLP-1 ravimite efekt (ülimalt lihtsustatult) taandub nn söögiisu vähenemise tundele, siis probleem on selles, et see ei õpeta inimest oma käitumist muutma. Ikka lähtutakse kõhutundest: on isu, söön; ei ole isu, ei söö. Probleem seisneb lihtsalt selles, et kui lõpetada ravimi manustamine ja söögiisu normaliseerub ning ikka lähtutakse enesetundest ja isust, siis saavutatu nullitakse suhteliselt ruttu. Ja uuringud kinnitavad seda.

Mõõga teine tera ehk iroonia on tõigas, et sellisel juhul ei olda nullis tagasi, vaid makstakse kõvasti intresse. Kuidas nii? Sest muutmata oma käitumist, näiteks söömise kvaliteeti ja füüsilist aktiivsust (eelkõige jõutrenn!), teame, et kaalulangus toimub suurel määral just lihasmassi arvelt. Kuid kurioossusena toimub kaalus uuesti juurdevõtt rasvkoena. Mis tähendab, et summa summarum on kehakompositsioon ja sellega pikaealisuse kvaliteet tugevalt negatiivses suunas lükatud, kui asjad ei lähe plaanipäraselt ehk kaal ei jää alla. Vot see on mul südame peal. Hirm, et kaevame endale auku – inimene ise (oma kehakvaliteedi hinnaga) ning ühiskond peavad pärast kahju ikka kinni maksma. Nii palju head potentsiaali on selles ravis, kuid tundub, et päris tasuta seda ei anta. Teadlikult peab enda käitumist muutma: toidulaud kvaliteetseks (mida puhtam ja lihtsam, kuid mitmekülgsem toit, seda parem), ning jätkan ka oma mantraga: kui valida üks füüsilise aktiivsuse vorm, siis vali jõutrenn – su keha, aju ja tuju ütlevad aitäh! Sest pole meil veel piisavalt pikaajalisi uuringuid, ega vaevalt et keegi tahabki olla eluaegses sõltuvuses mingist ravimist, mis tähendab, et vastutus lasub ikkagi meie endi õlul – targalt, mõistlikult ja teadlikult tuleb tegutseda.

Väärtuskriis: lihtne lahendus või lühike vaade?

Lõpetuseks veel üks huvitav vaatenurk, mis näitab, et GLP-1 ravimite kiire levik ei jäta kedagi ükskõikseks. Uute kaalualanduslahenduste esiletõus on tekitanud ühiskonnas vastakaid arvamusi: ühed näevad neis meditsiini suurt võitu; teised tunnevad, et kaalulangus muutub justkui “liiga lihtsaks”. 2023. aastal ajakirjas The Lancet Diabetes & Endocrinology ilmunud uuring osutab, et need ravimid võivad käivitada laiema väärtusarutelu: kuidas me suhtume kaalulangusse, kui see saavutatakse ravimi, mitte vaeva ja pingutusega? See peegeldab sügavamaid ühiskondlikke hoiakuid kehakaalu, vastutuse ja tervisekäitumise kohta. Millised on sinu väärtushinnangud?