Artikkel on ilmunud 14.04.2025 Edasi.org lehel.

Toomas norsatab, kui äratus kell 6 hommikul pinisema hakkab. Neli tundi und. Jälle. Keha on jäik ja valulik, kui ta vaevaliselt vinnab jalad üle voodiääre põrandale – stress kindlasti, mõtleb ta, tajudes südame puperdamist. Viimane kuu on olnud karm: tähtajad, koosolek koosoleku otsa, enda ja teiste ootus olla tasemel, edukas. Viimane jõusaali külastus terendab vaid kauge mälestusena, mis on tänaseks asendunud kofeiini toel töömaratoniga.

Samal ööl kell pool kolm lamab Maria päranisilmi voodis ja piidleb lage. Ta oli läinud nagu ikka kell 10 voodisse ning hetkel, mil silmad sulges, hakkas aju mäletsema: kas ma ikka vastasin sellele kiireloomulisele kirjale? Kas lapsed saavad koolis hästi hakkama või peaks neid rohkem toetama? Sõbrannale on vaja üllatuspidu korraldada…

Stress ja sugu: miks meestel laguneb keha ja naistel meel?

Kui naine on stressis, ei saa ta magada. Kui mees on stressis, ei saa ta enam aru, et midagi valesti on – kuni keha annab alla. Ehk Toomas võitleb füüsilise kurnatusega ja Maria väljakutse seisneb vaimse koormusega hakkamasaamises. Ja siin peidabki end konks, et stress mõjutab mehi ning naisi erinevalt. Kui mehed stressiga toime ei tule, siis väljendub see füüsilise keha katkiminekus: südame-veresoonkonna haigused (SVH), kõrgenenud vererõhk, nõrgenenud immuunsüsteem. Sarnane stress aga mõjutab naisi vaimselt – muutes nad vastuvõtlikumaks ärevusele ja depressioonile.

Sellest räägib ka 2020. aastal American Academy of Sleep Medicine’i korraldatud uuring, kus leiti, et meestel, kes järjekindlalt magasid alla kuue tunni, oli 55% suurem risk SVH tekkeks. Samas naised sarnases unepuuduses reageerisid 40% kõrgema riskiga ärevusele ja depressioonile.

Aga miks see nii on ehk mis on need kehasisesed mehhanismid seal taga? Vaatame, kuidas toimetavad mõned kehas ringlevad hormoonid, kuidas need on seotud närvisüsteemi ja aju eri osadega ning kuidas selline kaskaad realiseerub käitumises ja terviseriskis. Loomulikul jõuame ka praktikasse ehk kas või mida saame ise ära teha enda toetamiseks.

Hormoonid juhivad: testosteroon takistab, östrogeen toetab

Meeste testosteroonitase on kõrgem, mis muidugi ei tule kellelegi üllatusena. Aga testosteroon mängib stressiga mitmel viisil. Näiteks surub testosteroon alla oksüdotsiini efekti ehk ei lase tunda rahulolu inimlikust lähedusest. Mistõttu stressiseisundis mehed pigem reageerivad üle ehk toodavad liigselt stressihormooni kortisool, mis omakorda tõstab vererõhku, surub alla immuunsüsteemi ja koormab südant. Ehk siis efekt on füüsiline.

Naised seevastu saavad toetuda naissuguhormoonile östrogeen, mis just toetab oksüdotsiini mõju ehk paneb naisi otsima lähedussuhteid, mis neid toetavad. Kuid kui stress muutub krooniliseks, siis see sama ahel paneb naisi Maria kombel rumineerima ehk mäletsema, mis mõjub ärevust tekitavalt.

Aju vaikne sõda: mandelkeha, otsmikusagar ja meeste pimekoht

Kõik see eelnev tuleneb inimese ajust ja närvisüsteemist. Täpsemalt öeldes räägime mandelkehade ja otsmikusagara vahelisest koostööst ning need toimetavad meestel ja naistel erinevalt. Usun, et kui ütleksin siinkohal, et mehed on ratsionaalsed ja naised pigem emotsionaalsed, siis näeksin vaimusilmas nii mitmeidki paljuteadlikult noogutamas. Aga kas see vastab ka tõele? See oleneb, kuidas tõlgendada. Vaatame stressi kontekstis piiratud süsteemide toimetamist ajus. Mõtle nii, et iga infokild, mida me välismaailmast saame, liigub esimesena mandelkehadesse. Neid on kaks. Parempoolne, mida seostatakse välise ohu tajumisega, agressiooni ja tegutsemistahtega, ning vasakpoolne vastutab sisemiste ja sotsiaalsete emotsioonide töötlemise eest. Uuringud näitavad, et meeste mandelkeha reageerib tugevamalt füüsilisele ohule ja naistel vaimsele ohule. Hmm, vist ikka mehed on ratsionaalsemad?

Miks mehed ei räägi, vaid tegutsevad? Ja millal see muutub ohtlikuks?

Aga oota, mandelkehad on n-ö uks ajju. Küsimus on, mis sealt edasi saab. Kui saabunud info loetakse ohutuks, siis tüüpiliselt saadetakse see edasi otsmikusagarasse, mis reguleerib ja ratsionaliseerib emotsioone, aga seal tehakse ka kõik otsused. Ainus asi on, et kui stress (adrenaliin ja kortisool) on liigsed, siis viimane takistab meestel info jõudmist otsmikusagarasse. Ja järgneb kaskaad sündmusi, mis võivad mehe lõpuks füüsiliselt haigeks teha. Kuna side erinevate ajupiirkondade vahel on kroonilise stressi seisundis häiritud, siis on mehed mihklid emotsioone vaiba alla lükkama. Vastab täiesti tõele, et mehed ei taha probleeme/tundeid arutada, vaid lahendada need füüsiliselt – mine lõhu puid! Kui lisada mustemaid toone, siis kahjuks kuulub sellesse kategooriasse ka perevägivald, kus kõrge kortisoolitase ja emotsionaalne kirjaoskamatus kahandavad frustratsiooniga toimetulekut ehk süütenöör läheb väga lühikeseks. Samas ei lase mehed üht eluvaldkonda puudutavatel (negatiivsetel) emotsioonidel mõjutada muud elu ehk nad oskavad hoida näiteks töö ja eraelu lahus. Probleem on selles, et mehed lihtsalt ei taju emotsionaalset koormat, sest nende emotsionaalse valu lävi on kõrgem, mistõttu jõuavadki nad salamisi kroonilise stressi seisundisse. Ja see omakorda realiseerub meestel pigem füüsilise haigusreaktsioonina: kõrge vererõhk, SVH, peavalud, väsimus jms.

Seda näitab ka 2022. aasta uuring ajakirjas Nature Neuroscience, kus leiti, et meestel tõuseb kortisooli tase stressisituatsioonis naiste omast palju kõrgemale, tekitades tugevama “võitle või põgene” reaktsiooni (tegutse, ära räägi!), aga pannes nad ka suuremasse pikaajalisse terviseprobleemide ilmnemise riski.

Seevastu naiste kroonilise stressi seisund hoopis tugevdab mandelkeha ja otsmikusagara vahelist suhtlust ehk naised kipuvad üle analüüsima ning ratsionaliseerima nii elu kui ka emotsioone. Mäletsema. Eriti öösiti, mis võib viia unetuseni, nagu näitab 2018. aastal Stanfordi ülikoolis tehtud uuring. Keeruline nüüd öelda, kumb sugupool siis ratsionaalsem ja kumb emotsionaalsem on…

Toomas ja Maria satuvad kogemata kohvikus kokku. Mõlemad on kurnatud, aga erineval moel. Nad hakkavad jutustama oma võitlustest unega. “Ma lihtsalt ei suuda oma aju vaigistada. Mida rohkem stressis ma olen, seda vähem ma magan,” seletab Maria mõru naeratuse saatel. Toomas, masseerides nimetissõrmedega valutavaid meelekohti, vastab hämmeldunult: “Ma isegi ei mõtle millelegi – lihtsalt vajun kohe ära. Eriti kui peale südaööd töötegemise lõpetan. Või ka lihtsalt internetis kolamine ära tüütab. Samas, isegi kui saan kauem magada, siis on hommikul ärgata raske ja tunne pehmelt öeldes räbal. Naine muidugi kamandas arsti juurde, ja see omakorda hakkas kohe rääkima kõrgest vererõhust. Oeh...”

Lahendus peitub rutiinis: trenn, uni ja järjekindlus

Meeste jaoks parim (liigse) stressi maandamise viis on järjekindlus magamises ja õhtune jõutrenn. Siia võib nüüd punkti panna. Ah, et miks selline kombo? Vaatame siis neid mõjusid ja kehas toimuvaid protsesse lähemalt.

Järjekindel magamisrütm

Nagu sai öeldud, on mehed tundliku füüsilise natuuriga – jäävad lihtsamini haigeks. Aga füüsilist keha taastatakse just öö esimeses pooles ehk nn süvaune faasis, eriti ajavahemikus mõni tund enne ja mõni tund peale südaööd. Sellel ajal alandatakse stressi tekitatud põletikku, kasvatatakse lihast, uuendatakse rakke, “viiakse prügi välja”. Aga selleks et “töömehed ja koristajad” oleksid kõige efektiivsemad, peavad nad “ehitusplatsi” (sügavalt magava mehe keha) enda valdusse saama õigeaegselt. Ning siin on võtmeteguriks järjekindel magamisrütm: iga päev samal kellaajal uinumine ja ärkamine, ka nädalavahetusel! Soovitavalt tuleks heita magama kella 22 ja 23 vahel, et virgastel abimeestel jääks piisavalt aega keha kallal töötada. Muu hulgas reguleerib järjekindel magamine testosterooni, kortisooli ja otsmikusagara omavahelist toimetamist, alandades kuhjuvat stressi. Seega on meeste jaoks eriti oluline just igapäevane magamisrütm ja -hügieen. Ja nagu ikka, toetub see teadmine teadusele: Sleep Medicine’i ajakirjas avaldatud 2019. aasta uuring ütleb selgelt, et ebastabiilse magamisrütmiga meestel on kortisooli tase 40% kõrgem ja võime emotsioonidega hakkama saada sedavõrd madalam.

Õhtune jõutrenn

Kindlasti nõuab järjekindel unerežiim distsipliini (ja pere koostööd ning toetust). Aga kuna meestele meeldib tegutseda, siis parim tegevus positiivselt une kvaliteeti mõjutada on nende puhul õhtune jõutrenn. Liigne kortisooli tase magama minnes panustab kehva ööunne, rasva ladestumisse ja lihaste lõhkumisse (mitte ülesehitusse, nagu oleks normaalne). Seega, kuigi jõutreening ise kõrgendab kortisooli taset kehas, on see lühiajaline, millele järgneb selge kortisoolitaseme langus alla tavapärase normi. Olukord, kus kortisool on madal, testosteroon natuke kõrgenenud ja kasvuhormooni tase kõrge ning “puhka ja taastu” närvisüsteem aktiveeritud, loob ideaalsed tingimused kvaliteetseks unne suikumiseks. Mis tähendab ka, et haritav tööpõld on samal ajal viljakas. See juhtub mõned tunnid peale jõutreeningut. Ehk ideaalses maailmas tasub meestel jõutrenni teha kella 18-19 ajal ja minna magama kell 22-23 – trenni ning magamamineku vahele peaks kindlasti jääma 2-3 tundi.

Kuidas naised saavad ennast toetada?

Naistega on lood pisut teisiti. Neid võib aidata, kui õhtul kirjutada oma mõtted paberile, et mäletsemine ei kaaperdaks kvaliteetset ööund. Ka peaksid naised eelistama enne magamaminekut väga rahulikke tegevusi: joogat, venitamist, mediteerimist, hingamisharjutusi, mis aktiveerivad “puhka ja taastu” süsteemi ning lasevad mandelkehal rahuneda. Ja kas teadsid, et ööuni pannakse suuresti paika hommikul, kui valgusega tehakse ööpäeva rütmile restart! Sestap hommikuse päevavalguse (talvel SAD-lambi abiga) saamine läbi silma võrkkesta (päikselise ilmaga viis minutit, pilvise ilmaga pool tundi õues viibimist) parandab REM-une kvaliteeti, mis tegeleb just emotsioonide silumisega.

Ahjaa, üks erinevus meeste ning naiste vahel veel (pole kindel, kas see naistele meeldib, aga paljud on seda kindlasti kogenud): mehed reguleerivad stressi parimal viisil, kui nende sotsiaalsed tegevused ei hõlma emotsionaalset või emotsioonidest vestlemist – olgu selleks siis sport või arvutimängud. Seda näitab ka 2017. aastal Oxfordi ülikooli ajakirjas Social Cognitive and Affective Neuroscience avaldatud uuring, kust selgus, et meeste stressitase langes, kui nad osalesid sportlikes meeskonnamängudes, samas naistel alanes stress pelgalt emotsioonidest rääkides.

Meie loo peategelased panid saadud nõu praktikasse ja kui nad kuu aja pärast uuesti kohtusid, siis Toomas ei paistnud enam nii väsinud ja Maria tumedad silmaalused olid heledamad ning ta tundus märgatavalt rahulikum. “Jube imelik,” imestab Toomas. “Ma arvasin, et magamine on ainult magamine, aga selgub, et mu keha vajas lihtsalt struktuuri ja distsipliini.” Maria kogemus on natuke erinev, aga ta nõustub ja täiendab, et polnud väga mõistlik oma aju kohelda nagu ülekoormatud arvutiprogrammi.

Mis on veel oluline? Individuaalsus. Meis kõigis on osa mehelikkust ja osa naiselikkust ning need proportsioonid erinevad inimeseti. Ehk mõni naine on rohkem mehe omadustega ja vastupidi – selle kõige laiemas ja paremas tähenduses. Tegelikult on ju küsimus aju funktsioneerimises, me inimestena olema selle lihtsustatult liigitanud mehelikkuseks ja naiselikkuseks, millel päriselus puudub aga ratsionaalne alus. Niisiis: tunne iseennast!