Artikkel on ilmunud 11.02.2025 Edasi.org lehel.

Ma ei tea, mida tähendab, kui su lähedane hakkab kaotama maailmaga sidet. Alguses ununevad võtmed. Aga kes meist ei kaotaks aeg-ajalt asju? Millal on see veel normaalne ja millal muutub haiguseks? Ühel hetkel vaatab su kõige lähedasem sulle otsa ja seal pole enam tuttavat pilku. Ma ei tea, mida tähendab hoolitseda oma kõige kallima eest ja näha teda hääbumas. Kas filmides maalitud pilt peegeldab tegelikkust? Või on see veel hullem? Kuid ma tean, mida tähendab hirm – hirm kaotada iseenda mõtlemisvõime, teadmishimu ja kognitiivne selgus. Minu tööriist on minu aju, mis on mulle pakkunud nii intellektuaalseid naudinguid kui ka sama palju frustratsiooni. Aga mis saab siis, kui see tööriist enam ei toimi?

Miks me ei tegutse?

Me teame, et elustiil määrab meie tervise – une, söömise, liikumise ja sotsiaalsete suhete kaudu. Südame-veresoonkonna haigused on 80% ulatuses meie endi elustiili tagajärg. Ka dementsuse risk on 45% ulatuses meie enda kätes. Ometi ei muuda me oma harjumusi. Miks? Sest hirm ei ole piisav motivaator. Kliimaaktivistid karjuvad aastakümneid, kuid maailm liigub edasi harjumuspärasel kursil. Me elame hetkes, sest vajadus muutusteks ei ole piisavalt valus.

Teadusuuringud on näidanud, et inimesed reageerivad tugevamalt kohe kasu toovatele tegevustele kui pikaajalistele ennetusmeetmetele. Näiteks uuring, mis avaldati ajakirjas Nature Human Behaviour, leidis, et inimesed on suurema tõenäosusega motiveeritud tervislikult käituma, kui nad näevad lühiajalisi tulemusi, näiteks paremat und või rohkem energiat, võrreldes abstraktsete pikaajaliste riskidega nagu südamehaigused või dementsus. Aga muutuse tegemiseks ja säilitamiseks peab kasu olema tavaliselt tohutu. Suurema tegutsema paneva efekti annab ikkagi valu – kas otsene või kaudne. Sestap on näiteks psühholoogia vallas mõned praktikud läinud äärmuslikumat teed: selmet aidata koormat kergendada, tuleb koorem nii raskeks/valusaks teha, et inimene paneb selle ise vabatahtlikult maha. Tervisega on probleem lihtsalt selles, et kandam kas kujuneb fataalseks haiguseks (ehk on juba hilja) või ei tundu see ebameeldiva efekti ilmnemiseni (infarkt, insult) liiga raske. Ebamugavus suurest kõhust või vahel valutavad liigesed – inimene harjub kõigega. Nagu konna keetmine – oleks, et see muutus langeks me õlule (või kõhule) üleöö, aga see toimub aastatega ja saab järk-järgult normaalsuseks. Ehk ainus, mis võiks praktikas aidata, on panna rõhku väikestele, kiiretele võitudele – näiteks märgata, kuidas regulaarne liikumine parandab meeleolu juba nädalaga või kuidas kvaliteetne toitumine annab energiat juba mõne päevaga. Õhku jääb rippuma ikkagi küsimus: mis sunnib sellist muutust ette võtma? Peale teadvustatud teadvuse. Aga kui süütenöör on lühike (kohustusi palju, stressi palju), siis ei too mitte miski meid sealt oravarattast välja.

Hetkes elamise paradoks ja kuidas minevik ei ennusta tulevikku

Täna tundub ju kõik korras: ma olen normaalkaalus, teen sporti, magan piisavalt. Ainult et vereproov peegeldab teistsugust reaalsust. Kolesterool on aastaid kõrgenenud, aga ma olen seda ignoreerinud. Olen veennud end, et see on geneetiline. Kuid geenid ainult laevad püstoli – päästikule vajutab elustiil. Kui mu kehas ringlev halb kolesterool halvendab veresoonte tervist, siis tähendab see, et ajju jõuab vähem hapnikku ja toitaineid. Kui raudteed on katki, ei jõua kaubad kohale. Kuidas siis ehitada närvivõrke, mis hoiaksid aju töökorras ka eluõhtul?

Tuleb meelde õppejõud Kristjan Port ja tema lugu kalkunist, kes elas täiuslikku elu. Kuni ühel hommikul tal pea maha raiuti, et tänupühaks praad lauale panna. Loo moraal pole mitte jõhkras tapatöös, vaid selles, et minevik ei ennusta tulevikku.

Me arvame, et oleme terved, sest oleme seda alati olnud ja enesetunne on ju hea. Aga elustiil, mida täna viljeleme, määrab selle, milline on meie vanaduspõlv.

Samuti on teadusuuringutest selgunud, et aju kohaneb järk-järgult uute harjumustega, kuid vajab selleks teadlikku ja järjepidevat pingutust. The Journal of Neuroscience avaldas uuringu, mis näitab, et uued harjumused hakkavad külge alles pärast umbes 66 päeva kestnud järjepidevat praktikat. Kui päris aus olla, siis keskmine ei näita midagi: kiireim kohaneja tegi seda alla kahe nädalaga ja aeglasimal kulus selleks terve aasta! See tähendab, et paremate, elu mõjutavate valikute kujunemine igapäevaelu osaks nõuab teadlikku ja visa tööd (ühel eriti palju pingutust ja teisel kordades vähem – milline ebaõiglus!). Ajus tugevnevad just need närvivõrgud, mida pidevalt kasutatakse. Seega, et vältida n-ö kalkuni paradoksi, on vaja harjumused kujundada enne, kui keha hakkab andma hoiatavaid signaale.

Ärge õpetage mind elama!

Inimene ei taha tegelikult muutuda. Veel vähem tahame, et meile öeldaks, mida teeme valesti (nagu ma ise ei teaks!). Seega tundub meile, et püüdes süüa hästi, magades piisavalt ja olles füüsiliselt mitmekülgselt aktiivne, seatakse meie heaolule piirangud. Võetakse ära naudingud ja sunnitakse pingutama.

Kui teadusuuringute kohaselt kannustab mehi tihti elus just hedonism ehk puhas nauding, siis naised kipuvad liiga nööri mööda kõndima. Aga igal asjal on kaks otsa. Ühes äärmuses liiga palju head, kus mingist hetkest astutakse üle lävepaku, millest edasi ei pakuta enam naudingut, vaid orjust – kas siis söömisnaudingu sõltuvuse, valutavate liigeste või südame-veresoonkonna haiguste näol. Kontiinumi teises otsas on aga n-ö liiga tervislik elu, kus elurõõm on ära kaksatud, sest keskendutakse ainult tervislikkusele. Kuhu jääb nauding ja rõõm? Samal ajal pole ka piiranguteta elu jätkusuutlik. Võib-olla pole vaja olla perfektsionist, vaid leida maguspunkt, kus pingutus ja piirangud ulatavad käe kvaliteetsele eluõhtule.

Uuringud on näidanud, et hirmutamine ja sund vähendavad autonoomsust ning äratavad vastureaktsiooni. Kui suhkrumaks kehtestada, siis tekib pigem tunne, et just söön suhkrut ja naudin elu. Keegi ei tule mind õpetama!

Samas julgen vargsi ikkagi öelda, et pingutusevaba elu pole olemas, vähemalt mitte jätkusuutlikku. Tegelikult inimesele meeldib pingutada. Küsimus on vaid, milles. Kui lubate anda ühe soovituse: pinguta jõutreeninguga. See on tegevus, mis annab juba esimesel päeval kehale efekti ja mõjutab oluliselt ka edasist elukvaliteeti.

Vähemtähtis pole ka fakt, et uuringute järgi võib jõutreeningul olla positiivne mõju kognitiivsete funktsioonide säilitamisele ja neurodegeneratiivsete haiguste ennetamisele. Näiteks 2012. aasta uuringus osalesid 70–80-aastased naised, kel esines kerge kognitiivsete võimete langus. Osalejad jagati kolme rühma: jõutrenn, aeroobne treening ja kontrollgrupp. Tulemused näitasid, et jõutreeningut teinud naised parandasid märkimisväärselt oma mälu ja reaktsioonikiirust võrreldes teiste rühmadega. See viitab sellele, et jõutreening võib aidata säilitada kognitiivseid funktsioone ja vähendada neurodegeneratiivsete haiguste riski – mis oleks, kui alustaks sellega juba natuke nooremas eas? Win-win, kui ainult suudaks selle idee ajule maha müüa. Kui müüdud, saab asuda ka tegutsema. Käskimise peale ei tehta midagi.