On laupäev 03.12.2011. Hommikul aknast välja vaadates, peab tõdema, et lund ikka veel näha pole, aga jääd on küllaga – laus kiilakas.
Hmm, ette on nähtud 2- 2.5h ratast. Oleks see minu ainuisikuline otsus olnud, siis v-o oleks asendanud selle matka või kepikõnniga, aga ratas sai välja veetud ja esimesed 100m tundus kergtee küll lumekirmene, aga mitte libe.
Ai, kuidas ma eksisin oma esialgses entusiasmis ja olin nõus mööda seda kolgata teed edasi väntama. Üks hetk said aru, et väike vale liigutus ja ratas läheb alt ära. Kiirust ei olnud, aga pulss oli laes – hirmus oli.
Et mida ma kardan? Väike kukkumine ja kõik. Mõistusega saan ma sellest ilusti aru, aga alateadvus lollitab edasi. Tekivad mõtted, et mille krdi pärast ma siin pean olema, kui see nii nõme on? Olgu, mugavustsoonist tuleb välja tulla ja lasin oma ülakeha lõdvaks, et ratas saaks ise trajektoori leida ja ei tunneks oma kukil minu ahistust.
Jooksu (õigemini ratta) pealt sai otsustatud, et suundun hoopis metsa, milleks tuli enne ikka ~9km jääd sõita.
Aga-aga, no metsas oli lihtsalt võrratu, täielik nauding 1.5 tunnist. (Kokku 2.5h)
 |
| 03.12.11 Saku metsas, jää ja lumekirme, pehmed porised kohad. Ütled, et pole äge? |
Reede pärastlõuna. Hakkab vaikselt tibutama. Olen plaani võtnud, et lähen Nõmmele jooksma. Kui sinna jõuan on parajalt hämar ja taevas on oma kraanid avanud – sajab korralikult, jooksusussi alt pritsib muda ja soppa. Tunnen, et elan ja tõstan tempot. Minusugusele on see ainus antidepressant, mida vajan – stress murrab, kui trenni ei saa.
 |
| 02.12.11 Nõmme / Hiiu. Paduvihm, maailm pori täis. Hull nauding. |
Esmaspäeva hommik. Mäletate seda tormi ja tuult ning Pirita teel joostes võib öelda, et oli ka vihma – üle parda viskas ikka korralikult. Tuulega võideldes käisid jalad ristis ja vähemalt alguses püüdsin põgeneda ka “vihma” eest. Pildil on taamal näha autotulederivi – ummik. Aga vähemalt oli neil huvitav jälgida, kuidas üks ainumas hull? püüdis ilusat jooksusammu arendada. Kui lõpuni oli ~2km, sain sellise veesahmaka selga, et isegi varbad said märjaks ja pärast väänasin mütsi kuivemaks. Päev oli alanud emotsiooniga ja siit võis edasi minna.
 |
| 28.11.11 esmaspäeva hommik, teel Piritale. |
Võibolla mõni küsib, kas on siis vaja selliseid treeninguid? Lihtsamalt ei saaks, toas ja soojas? Ma ütlen alati, et minu ainuke sisetreening võib olla ujumine ja mööndustega ka jõusaal. Viimast asendan küll praegu õues ÜKEga. No ei ole olemas halba ilma, aga vale riietusega pole ma nõus õue minema.
Agiteerin ka siin (nagu SHE FB grupis) jagama oma ägedaid treeninguid – nii sõnas kui pildis.
Coach Karmen Reinpõld 
Viimase nädala jooksul on ka minul olnud 2 ekstreemsetes oludes trenni. Möödund pühapäeval läksin heausksena välja 2h matkale. Välja jõudes sain aru, et ükskõik, kuhu suunda ma ka ei keera, tuleb tugev tuul ja vihm mulle lihtsalt otse näkku. Mõtlesin, et mis siis ikka – tõmbasin buffi põskedele, panin muusika kõvemaks ja ei lasknud end – olgem ausad – lausa kohutavast ilmast häirida.
Järgmine kogemus oli reedel. Plaanis oli taas 2h matka. Vaatasin aknast välja, nägin, et vihma sajab. Samas teadsin, et trenni pole mõtet edasi lükata, vihm niikuinii järgi ei jää. Aga see päev tundus pühapäevast isegi hullem olevat. Lausa padukat tuli, lisaks tuul. Poole trenni pealt tilkusid mul müts, kindad, püksid ja samamoodi varbad. Ka parima tahtmise juures ei suutnud porilompe vältida – pealt ju sadas peale 🙂
Jubedad tingimused on meil aeg-ajalt tõesti, aga see emotsioon on minu arust pärast mõnetunnist trenni poole vägevam võrreldes suvise 2-3h rattasõiduga. Ootan juba krõbedaid külmakraade – lemmikilmaks on -15C pakasega õhtul jooksma minna 🙂 Siis ei liigu mitte keegi, taevas on tähesära täis ja õues on super õhk :):) Ootan juba…..
MeeldibMeeldib